Nälg ja emotsioonid

Lugesin eelmisel nädalal läbi Knut Hamsuni "Nälja". Lugesin on vist isegi vale sõna, ma elasin selle endast läbi, elasin sinna sisse ja sealt välja. Mu meelest on "Nälg" tõeline meistriteos. Kui juba lugema hakata, siis on seda peaaegu võimatu käest panna, see haarab ja haavab. Ma hindan kirjandusteose puhul kõige rohkem seda, et ta tekitaks emotsioone. Mõni kirjanik kirjutab lihtsalt lugu ja loed seda nagu anekdooti või päevakirjeldust, aga erilisi emotsioone ei teki. "Nälg" ongi üks suur emotsioon, emotsioonide sasipundar. Kurbus, rõõm, lootus, lootuse hävimine, armastus, viha, enesehaletsus, kurbus, kurbus, kurbus, lootus... Ma oleksin tahtnud nutta ja jalgadega vastu maad trampida ja samal ajal õnnelik olla. Ma hakkasin seda lugema tegelikult üsna suure umbusuga, sest ma ei uskunud, et keegi suudab nii pikalt kirjutada näljast nii, et see lõpuni kaasahaarav oleks. Ja üldse ei uskunud ma, et ta suudab haarata inimest, kes ei ole pidanud kunagi nälga tundma. Tegelikult oleks see veelgi võinud kesta. Meeletus näljas ja vaesuses virelev noormees vastiku suurlinna võõruses ja ükskõiksuses. Peast langevad juuksed ja mõistuse kadumine tekitasid tohutut kõhedust. Artiklite avaldamise katsed ja nende nurjumised tekitasid kaastunnet. Raha leidmised rõõmustasid. Raha ära andmised vihastasid. Ma ei ole ammu midagi nii head ja nii hinge pugevat lugenud.