Teine tasand ehk

Ma hakkan lihtsalt keskelt pihta, ilma pikema sissejuhatuseta ja ilma selgitusteta. Kirjandusse süvenemine nõuab vastavat elutunnetust. Ma praegu ei mäleta, kas see oli Dilthey, kes ütles, et inimese hingel on erinevad tasandid ja et elu saab väga õnnelikult ära elatud ka ainult esimesel tasandil, sügavamale jõudmata, aga siis me ei tunneta seda päris ELU. Kõige viimasele tasandile jõuavad vist filosoofid, ma arvan. Enamasti ongi vist õnnelikumad need, kes sügavamale ei vaata või ei näe. Eesti kirjandusest tuleb kohe meelde Karl Ristikivi, kes üritas kindlasti jõuda inimhinge kõige viimasele tasandile ning ei teinud endale mingeid järeleandmiseid. See ei tähenda seda, et ta oleks kirjutanud ainult õnnetutest asjadest, ta kirjutas nii, nagu asjad on. Seda ei mõista need, kes esimesele tasandile jäävad. Kirjandus nõuab tohutut süvenemist, nõuab tungimist elu pealiskihist pisut kaugemale. Milan Kundera on öelnud kuidagi nii, et hea romaan peab olema autorist targem. Heade romaanidega enamasti nii vast ongi, ega muidu ei kirjutataks kirjandusteostest kirjandusteoseid. Esimese tasandi inimesed märkavad kirjanduses ka ainult esimest tasandit. Seks, intriigid ja raha ei ole ju kõige tähtsamad (või on?). On olemas isegi esimese tasandi kirjandusteadlased, neile on kõige tähtsamad seks ja intriigid. Selle pärast ma lihtsalt ei mõistagi, et kuidas nende esimese tasandi inimeste ego küll nii suur on.
Otsida, otsida ja otsida, mis sest, et mitte kunagi ei leia.