Tõed on kõik teada...

Ma pole üsna ammu kirjutanud, aga ega midagi pöördelist ei ole toimunud ka.
Esmaspäeval käisin lõpuks ometi vaatams Mati Undi lavastatud ja Jan Uuspõllu mängitavat "Ürgmeest". Ammu juba tahtsin seda näha, aga siis oli häda selles, et ajad ei sobinud ja siis mängiti seda ainult väljaspool Tallinnat ja siis ma ei teadnud, kust pileteid saab jne. Siinkohal suured tänud veelkord piletihankijale ;). Väga-väga hea oli, Uuspõld on ikka metsikult andekas näitleja ja see roll sobis talle nagu rusikas silmaauku mu meelest. Etenduse mõte seisnes siis selles, et prooviti näidata meest ja naist samades situatsioonides ja aru saada sellest, et mehed ei ole sitapead, vaid nad on lihtsalt teistsugused kui naised. Päris kõik seal etenduses täppi ei läinud, aga ütleme nii, et äratundmisrõõmu oli päris palju ja naerda sai ka nii, et pisarad olid silmas.

Esimest korda üle ma ei tea mitme aasta on mul aastavahetuseks kindlad plaanid. Ma ise ka ei suuda seda veel uskuda :D Mulle üldse ei meeldi see, et asju peab nii palju ette planeerima, aga igatahes hetkel on meil paari sõbraga broneeritud toad ja saun ühes Pärnu hotellis ja igatahes jah, saab vähemalt kolmeks päevaks puhkama. Nüüd tuleb edasi otsida, et mis Pärnus sel õhtul toimub.

PÖFF on ka nagu väga halval ajal, loodan, et mõnda filmi ikka jõuan vaatama.

Krista Kerge jagas loengus ühte luuletust, mida me analüüsima peame. Autorit ta ei öelnud, seega ei tea ma ka autorit, aga mulle väga meeldisid paar lõiku sellest luuletusest:
/---/
See eluks nimetatav
pole üldsegi elu
vaid imelikult pikk aeg
mille jooksul õieti
omaenda sündimise süüdki
mõista ei suuda
/---/
hirm pole midagi muud
kui loobumine möödakäija rahust
tule
läheme ja tabame selle kõikevõitva hetke
mil tõed on kõik teada
ja ühtegi valet ei tule veel meelde

Allan Vainola "Unenäopüüdjad"

Sain täna kauaoodatud plaadi omanikuks. Kui kevadel esmakordselt Tartus "Mailaulul" Vainola soolokava kuulsin, siis tekkis kohe igatsus ja ootus selle plaadi järele, nüüd on ta siis käes ja täpselt selline nagu ma ette kujutasin. Rahulik, sõnumiga, hea meloodiaga jne... Tekstid on kõik väga head, kuulates head ja lugedes head. Muidugi pikem võiks see plaat olla, kümnest loost jääb justkui väheks, aga see on ainult pisike etteheide (head asja on alati vähe). Inimhääl, akustiline kitarr (Allan Vainola), akordion (Jaak Lutsoja) ja kontrabass (Tanel Liiberg) - mõnus. Kaks lugu, mis mul kontsertitelt alati kummitama ja meelde on jäänud, on plaadilgi mu n-ö lemmikud. Tegelikult ma nagu ei oskagi ühtegi lugu mingil kindlal põhjusel eelistada, aga "Lõpp-peatus" ja "Ära ärata mind" on kuidagi eriti sügavale hingesoppi pugenud. Väga head tekstid on ka Arvi Siig "Külm sonett" ja Andres Aule "Pilet tundmatusse". Ja Mait Vaigu "Lapsepõlve kokkutulekut" olen juba ammu oodanud, sõnum on hea, iseasi on loomulikult see, et kas see jõuab nende kõrvadeni, kellel seda kõige rohkem vaja oleks. Kokkuvõtteks võiks vist öelda, et see plaat maandub igatahes lemmikplaatide riiulil :)

"Ära ärata mind" - Allan Vainola ja Andres Aule

sa lamad mu käel
on voodis härma ja lund
hinges on jää
kuid süda päiksest näeb und

ära ärata mind
öö on ilusam
külm on soojem
ära ärata mind
kui sirutan käed su poole

valgusaastate kauguselt
leidvat end sind
kui uskusin
siis aeg ei puudutand mind

siin praegu su kõrval
näib otsida liig
sünkpimedas öös
kestab sajandeid viiv

ära ärata mind
öö on ilusam
külm on soojem
ära ärata mind
kui sirutan käed su poole

sa lamad mu käel
on voodis härma ja lund
hinges on jää
kuid süda päiksest näeb und


PS. loodan et keegi ei pahanda

kiri

Tere Annika!

Mõtlesin, et teen oma punase sportautoga paar tiiru. Sõitsin ära.

Sinu Katus

Endast ja muusikast

See on uskumatu, kuidas üks päev võib lihtsalt nii märkamatult õhtusse jõuda ja selles kõiges on süüdi Kikuriinu :D jep, sest sina oma jutuga cranberrisest tuletasid mulle meelde Krezipi. Ja siis see nii sarnane unistus sellisest pubiansamblist ja sellest, et ma tahaksin küll sellist, aga mida ma seal tegema hakkaksin, seda ma tõesti ei tea :D Siis ma tuhlasin kodus ja jumal tänatud leidsin selle kaua kadunud olnud Krezipi plaadi üles ja siis ma kuulasin ja siis ma otsisin laulude sõnad ka kõik üles ja siis ma sain aru, et kuna ma mitte midagi ei oska, siis ainuke, kes ma olla võiksin, on taustahääl (ja seda ka ainult tingimusel, et kontsertitel oleks mu mikrofon nii vaikseks keeratud kui vähegi võimalik :D) Ja siis ma päev läbi põhimõtteliselt kuulasingi Krezipit ja üritasin kaasa laulda ja üritasin pihta saada ka taustahääle partiidele, aga kõik helistikud tundusid olevat mulle sobimatud (tegelikult ei ole asi helistikes, vaid ikkagi minus, see on ainult pettekujutelm).
Otsustasin juba umbes sajandat korda viimase kahe aasta jooksul, et hakkan kuskil laulmas käima, aga ilmselt jääb see jälle lihtsalt otsuseks. Puudust tunnen sellest kõigest, mis Sirje juures varem oli. Ma ei ole küll kunagi mingi eriline laulja olnud, hästi vaikse häälega ja kui üksinda lavale panna, siis on kohe täielik katastroof, aga ansamblis oli meeletult tore. Ja kõik see umb 10 aastat laulmas käimist on nüüd, peale 2,5 aastast pausi, mööda külge maha jooksnud, sest hääles on jälle see vastik kahin :( Ja ma ei mäletagi enam, mis tähendas laulmine neljahäälses ansamblis. Huh, ja nii see eluke veerebki...

PS. mul tuli täna isegi korraks soov akordionikasti pealt tolm ära pühkida ja vaadata, mis seal sees on, aga õnneks või kahjuks ma ei jõudnud selleni.

Minu päev

Tänaõhtused kaaslased on tikrisiider ja seminaritöö :P Olen teemas sees, nagu omas elemendis, jutt jookseb, tuju on hea - nii vähe ongi õnneks vaja :D Tundub, et täna pean terve öö kirjutama, vähemalt senikaua kuni silm lahti seisab, sest täna on ispiratsiooni. Seminaritöö edeneb, töö kirjutamise käigus on mul peaaegu pähe kulunud juba 50 luuletust, huvitav, mis nende asemel mu mälust kustus? Aga see polegi tegelikult oluline, oluline on see, et mulle meeldib see, mida ma teen ja oluline on ka see, et mul on nüüd 50 luuletust, mida jõuluvanale lugeda :D

Eile

Kõige tähtsam sündmus eile oli see, et Depeche Mode võitis MTV muusikaauhindade jagamisel kõige parema ansambli auhinna. Juhhhuuuuu!!!!!

Eilsest Sõpruse Puiestee kontsertist pubis "Seiklusjutte maalt ja merelt" ei olegi nagu midagi erilist rääkida. Selline kontsert nagu pubitingimustes üks kontsert olla saab. Jummel, mida ma räägin, et ei ole midagi erilist. Tegelikult ikka on küll - uudis nimelt selline, et 10 kuud järjest hakkab nüüd Sõpruse Puiestee seal korra kuus esinema. Igaks korraks üritatakse teha üks uus lugu ja siis kui need 10 kontserti läbi saavad, siis üritatakse teha ka uus plaat. Ja t-särgid tulevad ka veel. Tore :) Vahepealne paus venis pisut pikaks, hea, et ma raamatu kaasa võtsin. Ma pole veel siiani aru saanud, mis värk selle ilmaga just nendel päevadel on kui puiesteel kontsert on, väga tihti on selline ilm, et ükski normaalne inimene ei pistaks oma nina kodust välja. Kõige lahedam oli muidugi see, et viimane buss sõitis mul nina alt ära ja siis ma tahtsin taksot tellida, aga pool tundi oli ooteaeg, krt, ma oleks ära külmunud kui ma pool tundi selle vinge tuule käes oleksin seisnud. Kõmpisin siis viru keskuse juurde ja istusin tulikasse, mis mul muud üle jäi. Aga see oli kõige positiivsem taksosõit, mis mul elus ette on tulnud. 10 minuti jooksul jõudsime taksojuhiga rääkida ilmast, Siberist, Ungarist ja kiruda Eesti kaubandust :D

Kokkuvõte nädalavahetusest

Peaksin vist oma tihedast nädalalõpust, mis kujunes veelgi tihedamaks, kah mõne lausega kirjutama.
Neljapäeva õhtu ja R.I.F.F. - kes mind tunnevad, teavad, et ma ei käi eriti sellistes kohtades, aga kui seltskond on hea, siis ei ole koht tõesti määrav. See pidi olema suur kursaüritus, aga kohale tuli meid 5. Seltskond oli hea ja tore oli juttu vesta nii kaua kuni sai, sest iga poole tunni tagant keerati muusikat kõvemaks ja lõpuks pidi röökima selleks, et mingigi vestlus toimuks. Kummaline oli see, et kokteili hind muutus 2 minuti jooksul 2 krooni kallimaks. Võib-olla oligi nii, et mida minut edas, seda kallimad joogid :D. Ja loomulikult oli teada ka see, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkab eiteakust siginema purjus mehehakatisi. Vot see mulle klubide juures ei meeldigi, lihtsalt ei lasta rahulikult olla. Aga see selleks, tore õhtu oli tegelikult.
Reede õhtu ja Sõpruse Puiestee Rock Cafes - tavaliselt olen ma käinud seda ansamblit ainult kuulamas - st ma olen alati olnud kusagil tagapool, et kõik võrdselt minuni kostuks. Sel korral oli mul teistsugune tuju ja läksin lava ette. Kontsert oli supper, sellest on kahju, et sel korral jäi süvenenud kuulamine ära, aga kõik muu oli väga väga hea - suitsetamisele propagandat laval sel korral ei tehtud, pisikesed kalad olid head, sest need tegid asja inimlikumaks (see ei ole tegelikult see sõna, mida ma kasutada tahan, aga see teine sõna ei tule mulle meelde hetkel), ansambel ise oli ka sel korral kuidagi emotsiooniderohkem kui tavaliselt - näoilmed, liigutused jne., ja publik oli ka enam-vähem (saali poolt vaadates paremal pool lavaääres oli pehmelt öeldes vastikult purjus seltskond, kes suutis mu prilliklaasid siidrit täis pritsida, siis vahetasin kohta ja vasakul pool oli rahvas väga supper). Seega, jäin väga rahule.
Laupäeva õhtu ja etendus "Täiskuu" Paides - kui panna kõrvuti hiljuti nähtud komöödia "Rahauputus" ja "Täiskuu", siis "Rahauputus" oli kindlasti palju palju parem, sest seal ei saanudki naeru pidama - järelikult täitis komöödia oma ülesannet. Kui ma "Täiskuu" peale praegu mõtlen, siis ei tulegi nagu midagi erilist meelde. Oli täitsa hea, aga mitte kõige parem. Peale seda sai filmiõhtu korraldatud, aga see jäi pooleli, sest uni sai võitu :P
Pühapäevasest sünnipäevast ei viitsi rääkida, sünnipäev nagu sünnipäev ikka.
Esmaspäeva õhtu ja etendus "Keisri hull" Vene teatris - Tõsine tükk. Terve esimene vaatus kulus mul selleks, et ma üldse saaksin pihta sellele, mis toimub. Seda etendust oleks olnud kindlasti palju kergem vaadata kui raamat oleks enne loetud. Mul igatahes ei olnud ja nüüd on see jällegi üks nendest, mis mu lugemisnimekirja lisandus. Esimene vaatus oli liiga tõsine, teine oli täitsa hea. Sisu ei hakka siin ümber jutustama, kes tahab, võib raamatut lugeda. Peale seda maandusime pubis "Seiklusjutte maalt ja merelt" ja muljetasime nii kaua kuni pubi kinni pandi. Miks sellised kohad ei võiks 24h lahti olla onju :D

Tundub, et valisin õige eriala

Your Dominant Intelligence is Linguistic Intelligence

You are excellent with words and language. You explain yourself well. An elegant speaker, you can converse well with anyone on the fly. You are also good at remembering information and convicing someone of your point of view. A master of creative phrasing and unique words, you enjoy expanding your vocabulary. You would make a fantastic poet, journalist, writer, teacher, lawyer, politician, or translator.

What Kind of Intelligence Do You Have?

Neljapäeva õhtu

Homme on Seiklusjuttudes Sõpruse Puiestee. Kas ma pean tõesti sinna ÜKSINDA minema??? Kõigil on väga head vabandused mittetulemiseks, eriti mu mehel, kes lihtsalt ei viitsi! Suuremasse kohta, nt Rock Cafesse, poleks mingi probleem üksinda minna, aga sellises pisikeses kohas, kus teised kõik laudade taga istuvad ja juttu vaidstavad, on veidi nukker üksinda olla... eks ma siis võtan raamatu kaasa ja kui ansambel vahepeal vaheaega peab, siis otsin mõne nurgakese kas või põrandal ja loen.

Kui kellelgi minust nüüd hale hakkas, siis teate, kus ma homme õhtul viibin :)

Isale

Kümme aastat. See tundub meeletult pikk aeg, aga samas tundub, nagu see kõik oleks olnud alles eile. Mälestused tuhmuvad, jäävad ainult eredaimad. Ma ei mäleta enam su häält, ma kujutan endale seda ette, aga ma tean, et ma ei mäleta seda enam. Kui ma selle unustusehõlma vajumisest esimest korda aru sain, siis see haavas ja kurvastas mind väga ja ma ei saanud aru, et kuidas ma saan nii hooletu olla ja sellist asja unustada, aga ilmselt on see paratamatus. Ma ei mäleta enam isegi su pilku. Mäletan sind ainult sellisena nagu sa oled mu mällu jäänud piltidelt. Kümme aastat on piisavalt pikk aega, et selliseid tähtsaid asju sinust unustada, aga see on samal ajal ka liiga lühike aeg, et täielikult unustada ja sellest üle saada. Sellest ei saagi üle saada, ilmselt...

Eredaim mälestus, mis mulle sinust on jäänud, on pärit paar kuud enne seda saatuslikku päeva. See oli see päev kui sa esimest ja saatuse tahtel ka viimast korda võtsid mind jahile kaasa, sest ma olin siis juba piisavalt suur (kuigi tegelikult olin üks paras tatikas :)). Ma mäletan seda kahekesi hulkumist metsas, neid kitsi koos talledega, rebaseid, põtru, loomadele sööda viimist ja loodust ümberringi. Ma loodan, et see mälestus ei tuhmu...

Tihti olen küsinud miks?, aga kunagi ei ole saanud vastust. Ilmselt ei saa ka... Alles on jäänud vaid lootus, et maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.