Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, jaanuar 30, 2008

Rotiplika

"Maailma võiks valitseda 23-aastased inimesed," ütles Lev. "23-aastaselt on aju tippvormis. Õpitu on värskelt sees ja meeles, ideaalid pole veel maha põlenud, samas on aga saadud esimesed vitsad." (K. Kõusaar "Vaba tõus")

Sinule kes sa oled sealmaal
Doris Kareva

Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.

Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.

Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.

Anton Hansen Tammsaarel on ka täna sünnipäev, 130.

neljapäev, jaanuar 17, 2008

Lõpu algus või lõppev algus?

Kui sa vahest kahtled, kas oled alles alguse alguses või juba lõpu alguses või alles kuskil keskpaigas, aga kahtled, sest sa ei tea täpselt nende abstraktsete asjade piire, siis Aristoteles aitab sind:
Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine.

reede, jaanuar 11, 2008

Kirjanduslik hommikupoolik

On kaks võimalust: 1)ma räägin inimesed surnuks; 2)ma olen täiesti vait. Enamasti realiseerub minu puhul ikkagi see teine variant. Täna ka. Ja mitte et ma ei oskaks midagi öelda, ma lihtsalt ei leidnud midagi sobivat, mida öelda. Miks rääkida sellest, mida kõik nagunii teavad või mida mõni teab veel paremini. Ma ei ole vahelerääkija, ma parem kuulan, mis iseenesest on hea, aga mitte alati ja igas olukorras. Ma võiksin hea meelega rääkida siis, kui ma tean, et ma ütlen midagi uut kellegi jaoks või kui ma tunnen midagi/kedagi natuke põhjalikumalt kui see, et oli lihtsalt üks mees/naine. Jah, mõningatel juhtudel ma isegi naudin rääkimist, isegi kui mind kuulavad inimesed (mitte inimene), aga seda juhtub harva. Ja tegelikult erilist vahet ei ole kah sellel kõigel, sest nagunii on mu teine nimi juba Arvi Siig. Tegelikult oli täna lihtsalt toredalt kummaline kirjanduslik hommikupoolik küünlavalgel TLÜ eesti kirjanduse .... ei teagi kuidas seda kohta nimetada, endises õppetoolis ehk.

Sildid: ,

Rumalus kuubis

Mõnikord ma imetlen, aga hetkel vihkan, oma võimet stoilise rahuga lihtsalt päevade viisi tegeleda asjadega, millega tegelikult ei peaks ja siis alles viimasel õhtul (tegelikult peaks vist ütlema ööl) enne eksamit minna nii närvi, sest teadmised on nullilähedased ja uni on tappev. Ma olen parandamatult viimase hetke tüüp. Ma oleksin Unematile ääretult tänulik, kui ta teeks mulle unes lühiülevaate 1940 - 1970 eesti luulest. Tänan tähelepanu eest. Raamat padja alla ja homme eksamile (kui ikka julgen minna), urrrr.

Sildid: ,

teisipäev, jaanuar 08, 2008

Puudel õitsevad leevikesed

Sess on. Füüsilise puhkuse ja vaimse väsimuse periood. Praegu otsin vastust küsimusele mis on luule?, täiesti absurdne küsimus tegelikult ja ma arvan, et tegelikult ei tea seda mitte keegi, sest neid teadmisi on nii paganama lihtne ümber lükata. Nagu Jaan Kaplinskigi ütleb: öelda igaveseks, kus asub joon, mis eristab luulet kõigest muust, on loll tegu isegi kirjandusteadlase poolt.

1960ndatel oli kõik juba nii nagu praegu:

Puudel õitsevad leevikesed
Paul-Eerik Rummo

Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.

puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää


Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkede-vaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.

puudel õitsesid leevikesed
aknaklaasidel jää

Sildid: , ,

pühapäev, jaanuar 06, 2008

Traditsiooniline kokkuvõte

Aastal 2007
lõpetasin ülikooli
astusin magistriõppesse
alustasime päris oma kodu ehitust

Need eelnevad on vast kõige pöördelisemad sündmused eelmisest aastast.

Lühikokkuvõte teatrist, muusikast, kirjandusest ja filmidest (suvalises järjekorras):

Meeldejäävaimad teatrielamused:
Tallinna Linnateater: "Eesti teatri laulud", "Meeletu", "Isad ja pojad"
NO99: "GEP", "Nafta"
Von Krahl: "Jänese aasta", "Kajakas"
Vat Teater: "Meeste varjupaik"

Meeldejäävaimad muusikaelamused: Sõpruse Puiestee "Oota mind ära" ja Dave Gahani "Hourglass" on muidugi eelmise aasta parimad. Välismaiseid albumeid ilmus eelmisel aastal tohutult, need jätan praegu mainimata. Eestimaistest jäid positiivsetena meelde veel Ans. Andur "Topeltvikerkaar"; Under Marié "Step Into Light" (kuigi see koosneb peamiselt varasematest lugudest), Vaiko Eplik ja Eliit "2"; Mr. Lawrence "19 | 90-99" (kuigi see koosneb ka väga vanadest lugudest). Kummaline, aga rohkem ei tulegi praegu midagi üllatavat meelde. Aasta lõpus ilmunud Dahlingu ja Raadio Maria esimesed albumid tunduvad ka huvitavad, aga nendeni ei ole ma veel jõudnud.
Kontsertidest on meelde jäänud Sõpruse Puiestee, Raadio Maria, Under Marié, Placebo, Shelton San, Kosmikud, Ans. Andur, Allan Vainola, HND, Rannap ja Taavi, Maarja ja Rain Simmul.

Meeldejäävaimad kirjanduselamused:
Virginia Woolf "Proua Dalloway", Toni Morrison "Armas, Faulkner "Hälin ja raev", Jack Kerouac "Teel", Vladimir Nabokov "Lolita", Jaan Kaplinski "Seesama jõgi", Kadri Kõusaar "Vaba tõus", Kangro ja Ristikivi "Kirjad romaanist", Karl Ristikivi "Rohtaed", Arvi Siig "Neoon kangialuste kohal".

Meeldejäävaimad kinoelamused:
Ma olin eelmisel aastal väga kehv kinokülastaja. Heade filmidena jäid meelde "Paabel", "Laulev revolutsioon", "Sügisball" ja "Breakout".

Sildid: , , , ,