Kõigi teede pikkus ajas on võrdne

Käisin eile Maarja ja Rain Simmuli kontserdil Keilas. Ilus, võimas, armas. Rain Simmul on üks mu lemmiknäitlejatest ja tema hääl on sobilik just täpselt sellise jutustava laadi jaoks, tekitab sooja ja turvalise tunde. Ja Maarja on lives alati fantastiline, külmavärinad jooksid kogu aeg mööda selga :) Natuke tobe oli see, et kirik oli nii täis müüdud, et istuma ei mahtunud, oleks olnud ükskõik, aga mitte midagi ei näinud ka ja päris mitu inimest minestasid, sest pidid püsti seisma ja suur rahvamass hingas kõik õhu ära. Aga kuna kontsert oli iseenesest väga hea, siis annan selle pisut halva korralduse andeks.


Tegelikult on Maarjal tohutult ilus lugu siin - http://youtube.com/watch?v=0hbA03OslVY - aga seda ei lase siia panna millegi pärast.
Ärkasin ja sadas lund,
jäälilled mu akna peal,
nad mulle öelda ei tea,
kas ja millal näen sind taas.

Sajab lund
ei varja torm,
kui näen sust und,
veel raskem on.
Täna sajab lund,
ei aita see,
kui näen sust und,
on raskem veel.

Ilusat aastalõppu ja uue algust teile. Ma loodan, et uus aasta tuleb rahulikum kui see, selle pärast üritan ka tänase õhtu võimalikult rahulikult veeta (kui saab rahulikuks pidada seda, et ma pean veel ühe essee täna valmis kirjutama :S).
Võililleseeme ei küsi elu mõtet, kui ta tuules lendab - tuul viib, ja ta peab. Sa armastad - ja sa pead, olgu su ees ja taga, all ja ülal, igal pool tühjus. (Ristikivi)

Sealt künkalt algas imeline aas

Hüvasti, Jaan Kross

Luiteliivadel joostes
Jaan Kross

Luiteliivadel joostes
tuli sinine meretuul
ja ütles mulle:

Tõeline armastus on olemas.
Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.

Aga su süda
on vaigupisar,
mis saja tuhande aasta eest nõrgus
tohutus laanes
tohutust tüvest.
Vaigupisar, millele laskus
läbipaistvate tiibadega kärbes,
millele ta kinni jäi
ja millesse ta mattus
nagu kollasest klaasist kirstu.
Tohutu laanega koos
vajus see merre
ja sai merevaiguks,
kuni mina,
sinine meretuul, täna hommikul
puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.

Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
päikese käes
helerohelisel männikasvul.

Elu imed

Jassu on maailma kõige armsam olevus :)

Miks?

Viimase viie päeva põhjal tundub mulle, et Surmal on aastaplaan alles täitmata ja ta avastas, et aastalõpp on juba väga lähedal. See on liiga jõhker, mis ümberringi toimub. Armsaid ja kalleid tuleb hoida...

Luuletus tsüklist "Maa ja rahvas"
Karl Ristikivi

Kui päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,

et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks
et saaks maa ja meri ja rand.

Kõik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.

Öös on asju

"Tule magama, su mõistus ei ole enam korras" ütles hetk tagasi üks unine tüüp teisest toast. Njah, tudengi "rõõmud" on detsembris kõige suuremad, kell 3 öösel tegeleda marksismi, demokraatia, natsionalismi ja muu sellisega sõidutab katuse minema küll.

Miks ma olen mina?

Miks peetakse meeletult oluliseks seda, mis/kes minust saab, mitte seda, mis/kes ma olen? See, et esikohal on peaaegu alati "mis", on juba imelik. Miks ei osata inimest ennast hinnata, miks hinnatakse mingit kummalist asja, millele ma isegi nime ei oska anda, midagi positsiooni sarnast? Miks ma ei või olla lihtsalt inimene, naine, tüdruk..., miks ma pean olema veel keegi või miski? Miks ma ei või midagi teha lihtsalt selleks, et olla või saada iseendaks, vaid kõik mu liigutused ja tegevused peavad olema tehtud selleks, et kellekski teiseks veel saada? Ma olen mina ise ja tulevikus kavatsen ka olla mina ise, mitte miski muu. Elu ongi nüüd, mitte kunagi aastate pärast. (Miks-küsimused on mulle alati meeldinud)

Tahaks, aga ei saa

Tahaks jaanalind olla. Pistaks pea liiva alla ja oleks rahul.