Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, mai 31, 2006

Mees "teeb süüa"

Pärast mitut külma- ja talvekuud on lõpuks kätte jõudmas suvi ja grillimishooaeg. Seega on oluline värskendada oma mälu selle peene, värskes õhus toimuva toiduvalmistamise etiketi osas, kuna see on ikkagi ainus toiduvalmistamise viis, millega "tõeline" mees tegeleb- seda ilmselt sellega seonduva kõrge ohuteguri tõttu. Kui mees pakub välja, et ta grillib, järgneb sellel allpool lahtiseletatud ahelreaktsioon:
Protsess...
(1) Naine ostab toidu.
(2) Naine valmistab ette salati, köögiviljad ja magustoidu.
(3) Naine valmistab liha ette grillimiseks, asetab selle kandikule koos vajalike toiduvalmistamisvahendite ja -kastmetega ning viib selle mehe kätte, kes vedeleb grilli kõrval- käes õlleklaas.
Nüüd tuleb oluline osa:
(4) MEES ASETAB LIHA GRILLILE.
Protsess jätkub....
(5) Naine läheb tuppa, et panna valmis taldrikud ja noad-kahvlid.
(6) Naine tuleb välja, et öelda mehele, et liha kärssab. Mees tänab teda ja palub naisel tuua veel üks õlu, kuni ta olukorda lahendab.
Taas oluline osa:
(7) MEES VÕTAB LIHA GRILLILT NING ANNAB SELLE ÜLE NAISELE.
Protsess jätkub....
(8) Naine paneb valmis taldrikud, salati, leiva, noad-kahvlid, salvrätid, kastmed ja toob need lauale.
(9) Peale söömist koristab naine laua ja peseb nõud.
Ja nüüd kõige tähtsam:
(10) Kõik KIIDAVAD ja TÄNAVAD MEEST tema saavutuste eest toiduvalmistamisel.
(11) Mees küsib naiselt, kuidas tollele meeldis, et mees "vahelduseks süüa tegi" ja naine "puhata sai". Nähes ärritunud nägu, nendib mees, et mõningad naised ei ole kunagi millegagi rahul...

esmaspäev, mai 29, 2006

Põlen läbi?

Järgmise 25 päeva jooksul teen ma ära 3 eksamit, olen tööl 21 päeva ja puhkan 1 päeva... ja siis tuleb juba jaanipäev ja puhkus õnneks - kui ma just kogemata sel ajal praktikale ei pea minema.

laupäev, mai 27, 2006

"Juuksur"

Eile käisin kohas nimega "Juuksur". Algselt pidime minema kaheksakesi, aga lõpuks läksime kahekesi, mis oligi tegelikult hea, sest koht oli pisike. Asus Vaimu tänaval keldris. Koosnes kahest pisikesest ruumist, mis olid täidetud nõukaaegse mööbliga (vist). Hinnad olid vanalinna kohta väga soodsad, õlle sai 25 krooniga näiteks ja jäätise-rummi kokteil oli väga hea (ma olin vist esimene inimene seal, kellele nad seda tegid :)). Kummaline koht, aga samas lõi kuidagi sellise õdusa meeleolu, sest kõik olid kokku pressitud. Mindud sai sinna hoopiski Vainola kontsertile. Nüüd on mul võrdlusmoment: Tartus oli parem kuulata, sest kõik kuulasid tardunult ja keegi ei lobisenud omavahel (silmad ei hakanud ka suitsust kipitama), aga "Juuksuris" oli jälle sundimatum õhkkond. Kuna kuulsin seda kava teist korda, siis suutsin sel korral ka rohkem sõnadele keskenduda ja pisut rohkem "asjade" üle järele mõelda. (Ära ärata mind-öö on ilusam-külm on soojem). Andekas inimene on see Vainola. Ja ma ei teadnudki, et üks minu kunagisi lemmiklaule "Mul oli üks plika" on tema esimene lugu. Andekus lõi juba esimesel katsetusel välja. Ja meeletult omapäraselt hea hääl, mis suudab kõik sõnad nii kõlama panna, et need lihtsalt poevad sügavale hingesoppi. Tuleb tahtmine isegi odekolonni juua ja minna sinna, kust bussid tagasi keeravad (tegelikult mitte, aga kuradima veenev on ta küll). Andekus astmel kümme kindlasti. Ma läheksin kolmandat korda veel kui oleks võimalust ja kui mul oleks plaat selle sama kavaga, siis oleks sombuste päevade üksiolekuhetkede kaaslane selle plaadi näol ka olemas.

kolmapäev, mai 24, 2006

Seik eelmisest suvest

Suvi ja meeletult palav ilm. Teel Pärnu poole ja me pole ainukesed. Ees on pikk autoderivi, igal võimalusel kihutame mõnest jälle mööda. Lõpuks sõidame juba tükk aega bussi taga, sest ei tule ühtegi võimalust mööda sõita. Äkitselt vajutab juht gaasi ja hüüab: "Kas jõuame?". Mina vastu: "Ei jõua!" Aga tema ei vajuta pidurit, et bussi taha tagasi minna, vaid vajutab hoopis gaasi. Mul käib terve elu silme-eest läbi, süda peksab meeletult, surun küüned istmesse, aga me jõuame... Tükk aega ei räägi me omavahel midagi ja siis ta ütleb mulle: "Ma poleks elus uskunud, et me jõuame, aga kuna sina, kes tavaliselt alati ütleb, et ei jõua, sel korral ütlesid, et jõuab, siis ma lihtsalt vajutasin." Vaatan talle kummalise näoga otsa ja karjun: "Kurat, ma ütlesin, et me ei jõua!". Tema: "Sorry, ma kuulsin siis valesti".

esmaspäev, mai 22, 2006

F, millest sai E

Täna oli selle sessi esimene n-ö ametlik eksam. Ja mina oskasin kõige esimesest eksamist kohe läbi kukkuda. Tegelikult ma läksin sinna teadmisega, et ma tehtud ei saa, sest neljapäevast laupäevani olid kõiksugu üritused, mille pärast ei saanud õppida ja ainult pühapäevast jäi selgelt väheks. Ma läksin sinna selleks, et aimu saada, milliseid küsimusi õppejõud üldse küsib. Sain töö kätte ja vaatasin, et ainult 2 küsimust. Esimese vastasin ilusasti ära, aga krt teise kohta ei osanud ühtegi sõna kirjutada. Parem oleks olnud kui ma ei oleks osanud kumbalegi küsimusele vastata, aga nüüd ma kirun ennast, et oleks teise küsimuse kohta kasvõi ühe lausegi osanud kirjutada, oleks ehk läbi saanud. Kusjuures mul oli täpselt silme-ees, kus kohas need asjad, mida küsiti, konspektis olid, aga ühtegi tarka sõna nende kohta meelde ei tulnud. Igatahes substantiivifraas, predikaatne atribuut ja aktantne atribuut on teisel katsel nüüd mul kindlasti peas.
Inimene on ikka naljakas küll, teab, et ei saa tehtud ja kui läheb isegi nii hästi, et saab täpselt poole eksamist vastatud, ei ole rahul :D
Tegelikult ei ole eksamist läbikukkumine üldse mingi hull asi, sest ma olen iga sessi ajal vähemalt ühest läbi kukkunud :D. Aga see tekitab sellise vastikult loiu tunde, et nüüd on üks eksam veel lisaks ja see ei pane mitte õppima, vaid veel rohkem laisklema ja mõtlema, et küll jõuab. Ma ei oska seda seletada, aga just nii see mulle mõjub. Reedel on järgmine eksam ja ma lihtsalt ei viiiitsiiii!!!! Ja vahepeal peab keegi veel tööl ka käima.

Eelneva jutu kirjutasin siia siis kui eksami tulemused tegelikult veel teada ei olnud, ma lihtsalt ise oletasin, et kuna ma vastasin heal juhul ära 50% eksamist, siis ei saanud ma seda mingil juhul tehtud. Aga nüüd, kus tulemused on teada, selgus, et ma sain eksami tehtud. Küll ainult E peale, aga ikkagi. Mõnes mõttes olen õnnelik, aga samas olen jälle dilemma ees. Nüüd on mul eksam tehtud ja ainepunktid käes, aga kui ma tahan järgmisel poolaastal ka stipendiumit saada, siis pean ma kindlasti selle eksami uuesti ja parema hinde peale tegema. Oleks ma eksami läbi kukkunud, siis oleksin kindlasti läinud uuesti, aga nüüd on just seline tunne, et üldse ei viitsi seda sama jura uuesti õppida ja jätaks nii nagu on, aga samas tahaks õppimise eest pappi ka saada. Aga samas ikka üldse ei viitsi uuesti. Dilemma.

laupäev, mai 20, 2006

Eurovisioon

Eurovisioon, eurovisioon, eurovisioon, eurovisioon. Bla-bla-bla-bla. Igal aastal üks ja sama. Ma südamest loodan, et täna võidab Leedu, sest see lugu oli täielik eurovisiooni mõnitamine ja just seda mõnitust olekski eurovisioonile vaja. Ja kui ei võida Leedu, siis võiks võita Soome, sest ka see oleks paras ninanips kriitikutele.
Miks Eesti finaali ei saanud? Sest oleks juba ometigi aeg aru saada, et rahvale lähevad peale mitteeurovisioonilikud laulud. Abbast on kõigil juba kõrini. Ja bürokraatiast ma üldse ei räägi, sest ausast mängust eurovisiooni puhul küll juttu ei saa olla.
Minu arvates kaotas eurovisiooni lauluvõistlus oma väärtuse hetkest, mil riigid ei pidanud laulma oma keeles. Minu jaoks oli asja võlu just selles.
No ja see Eesti eelvoor on kah ikka jama. Ma ei usu mitte unes ka, et need lood, mis n-ö Eesti finaali ei pääse, on veel kehvemad kui need 10, mis pääsevad. See lihtsalt ei ole võimalik, et igal aastal kirjutataks eurovisiooni jaoks umb 100 nii kehva lugu.
Tänan tähelepanu eest!
NB! Huvitavat lugemist eurovisiooni kohta: http://mait.puiestee.ee/index.php?/archives/37-UEks-grafomaanlik-jama.html

kolmapäev, mai 17, 2006

ELU

Ta on tark ja haritud naine, laia silmarigi ja suure lugemusega. Peale ülikooli lõpetamist leidis ta just sellise töö nagu ta oli unistanud. Talle meeldis rassida ja endale järjest paremaid kohti kätte võidelda. Temast oleks saanud karjäärinaine karjääri tegeva mehe kõrval. Nad olid õnnelikud ja armastasid teineteist. Sõprusringkonnas peeti neid ideaalse paari näidiseks ja pidevalt küsiti, et millal on oodata pisiperet.

Mehel mõlkusid sellised mõtted ja unistused juba ammu peas, aga naine kahtles veel. Ta tundis, et ei ole veel piisavalt ise elada saanud ja tahtis veel oma tööle pühenduda. Aga lõpuks ta alistus, sest tuttavate seas oli ideaalseid näiteid sellest, kuidas noored emad laste kõrvalt edukalt karjääri teevad ja ka enda jaoks aega leiavad. Pealegi mõtles ta veel sellele, et suure töörassimise tõttu ongi ta unarusse jätnud oma elu meelistegevuse ja hobi - lugemise. Aastakese jooksul, mis ta plaanis lapsega kodus olla, saab ju kenasti puhata ja meeletutes kogustes raamatuid lugeda, mõtles ta. Nii jäigi naine lapseootele ja mees oli väga õnnelik ning rahul.

Lõpuks saabus ka aeg jääda koju lapsepuhkusele. Alguses oli huvitav, sest raamatuid, mis lugemist ootasid, oli tõesti palju. Kui laps sündis olid temaga harjumine ja õppimine samuti väga huvitavad. Masendusse hakkas naine langema siis kui mees muutus selle pärast pahuraks, et ta ööseti lapse nuttu kuuleb ja magada ei saa. Naisel pidavat hea ja lihtne olema, sest tema saab päeval ka magada, aga mees oli just ametiredelil kõrgemale tõusmas ja pidi topelt tööd rabama. Seda mees ei mõistnud, et naine käis ööseti last söötmas, hommikul ja õhtul valmistas mehele süüa ning päeval koristas maja ja aeda. Mehe arvates oli see iseenesest mõistetav.

Kuud möödusid ja naine tundis, et tal oleks õige aeg tasapisi jälle tööl hakata käima. Ta rääkis sellest mehele, aga paraku ei saanud sellist vastust ja toetust nagu oleks tahtnud. Mees veenis naist, et karjääri teeb ja peret peab üleval tema ning naisel on ju kodus väga hea olla - saab päevad läbi raamatuid lugeda ja lapsega tegeleda.

Laps oli tõesti veel naise elu aines päikesekiir. Isegi raamatute lugemine tundus talle viimasel ajal sunnitud tegevusena. Mehe jutt pani ta isegi mõneks ajaks mõtlema, et võibolla tõesti on tal hea elu. Isegi mõned ta sõbrannad rääkisid, et kadestavad teda just selle pärast, et ta ei pea tööl käima ja saab oma päevaplaane alati enda järgi sättida.

Mida kauem naine kodus oli, seda eluvõõramaks ta jäi. Väljas nad mehega enam eriti ei käinud, sest last ei olnud kellegi juurde jätta. Naine tahtis kord minna oma lemmikansambli kontsertile, kuid mees ei olnud nõus kaasa tulema ja naist üksi ka ei lasknud, sest see ei pidanud ühele korralikule pereemale kohane olema. Naise ülesanne oli lapsega tegeleda, sest mees tahab nädalavahetusel raskest töönädalast puhata ja käib igal laupäeva õhtul kolleegidega saunas õlut rüüpamas - ta ei saanud ju ometigi selle pärast minemata jätta, et naine tahab mingile kontsertile minna.

Nii möödusidki naise päevad lapse ja kodu korrashoidmise tähe all. Masendus aina kasvas, ta ei hoolinud enam millestki. Kuna ta väljas peaaegu ei käinudki, siis ei viitsinud ta ka oma välimuse eest hoolitseda. Et kodus mugav oleks, käis ta ainult dressides. Ta juuksed olid sorakil ja käed katki - aias askeldamine teeb nendega oma töö.

Mees vihkas seda, et naine selliseks muutus, aga ta ei saanud põhjusest aru. Ta arvas lihtsalt, et ta naine on laisk ja lohakas, kuid enda süüd ta ei tunnistanud. Töökaaslastel ja sõpradel olid tema arvates nüüd palju ilusamad naised, kuigi tema naine oli kunagi olnud tõeline iludus. Nüüd ta häbenes teda. Ta vaatas küll teisi naisi, kuid jäi oma naisele truuks. Lapse pärast, et lapsel oleks perekond. Et lapsel oleksid ema ja isa, kes teineteisest iga päevaga üha enam kaugenevad ja üksteisele võõraks jäävad.

Mehed, hoidke oma naisi. Naised, ärge laske endale pähe astuda. Mehed ja naised, armastage oma lapsi ja lähedasi - töö ei ole elus kõige tähtsam, aga inimesi vastu tahtmist nelja seina vahele aheldada ka ei tohi. Ka tööl käivad emad võivad olla supperemad ja -naised.

esmaspäev, mai 15, 2006

Paljassaare Rockfest

Laupäeval sai käidud selle aasta esimesel väliüritusel - Paljassaare Rockfestil. Ultramelanhooli ajal oli heli nii jube, et kõrvad karjusid appi. Ja see ansambel pole mulle kunagi eriliselt sümpaatne ka olnud, paar lugu ainult. Kontsertilt jäi kõrvu üks klaveriga lugu ja just see klaver selles loos meeldis mulle (klaverifriik). Ilmataat muidugi oskas ikka just selleks päevaks kõik tugevad ja külmad tuuled kokku ajada. Jube külm oli. Ma ei pidanud vastu ja läksin vahepeal minema. Jõin sooja kohvi ja siis marssisin tagasi. RaudAntsu olen kah mitu korda enne kuulnud ja ütlen ausalt, et mulle ei meeldi. Dead Next Door oli isegi enam-vähem norm. Võttis vähemalt jala tatsuma. Aga kuna ma kuulsin neid üldse alles esimest korda, siis ei komeenteerikski rohkem, sest esimese korraga ma üldjuhul asjadest selget pilti ei saa. Sõpruse Puiestee oli sel korral väga hea. Ja tagumistes ridades helipuldi läheduses oli heli kah norm. Supper. Ainult et liiga vara lõppes kontsert ära, ei saanud veel õieti sooja sisse. Ja muide tuul jäi kah vaiksemaks. Igatahes tore üritus oli, selline naljakas - reoveepuhastusjaama territooriumil kari karvaseid ja sulelisi, alkohoolseid jooke müüdi fuajees ning väljas müüdi limonaadi ja saiakesi. Vot nii. Kes ei käinud, see kahetsegu.

neljapäev, mai 11, 2006

Tagasi linnas

Hommikul enne bussijaama minekut jalutasin veel pargis ning nautisin vaikust ja värsket õhku. Kui Tallinnas bussist maha astusin, nägin eemalt, et liinibuss, millele mul oleks vaja jõuda, sõitis juba peatusesse. Pistsin jooksu ja jõudsin. Kui Estonia juures liinibussist maha astusin ja Tammsaare pargi poole jalutasin, põles fooris roheline tuli, kuid ühel hetkel hakkas see vilkuma ja mina hakkasin jooksma, et ikka kindlasti selle fooriga üle tee saada. Siis oli tempo juba käes ja tormasin edasi vanalinna ning jõudsin tervelt tund aega varem tööle!!! Miks ma rahulikult ei oleks võinud käia? Ma ei oska Tallinnas jalutada.

kolmapäev, mai 10, 2006

Vaikus

Millal te viimati ärkasite nii, et automüra ei kuulnud ja kusalegi kiirustama ei pidanud? Mina ärkasin täna nii. Mõnus. Ja nüüd vaikusesse jalutama.

Jalutamast tagasi nüüd. Mõnus, enesetunne on hea. Kummaline on see, et ma käisin surnuaias täiesti üksinda ja ei tundnud mingiti hirmu (seal ei olegi ju midagi karta), aga ma ei julgenud üksi vallimäele minna (tegelikult ei ole ju seal ka midagi karta). Mulle tulid lihtsalt meelde jutud, mida räägiti siis kui vene kiriku varemed veel seal olid, aga neid vist enam pole..?! Kummaline. Kas veel üks foobia.? Igatahes see vaikus ja rahu mõjus mulle hästi, aga homme pean suutma jälle rutiini sulanduda ja linnakärasse naasma (kusjuures ma vist hakkaksin sellest paari päeva pärast isegi puudust tundma kui ma ei saaks tagasi minna).

esmaspäev, mai 08, 2006

närvid läbi

Sellest rassimisest ja passimisest on tõesti närvid läbi juba. Ei viitsi, ei taha, ei saa enam. Aga pean. Pean veel tänase õhtu jooksul enamiku töödest ära lõpetama, siis saan homsest paariks päevaks linnakärast eemalduda ja veidike puhata. Piskuke aeg enda jaoks. Aga ega enda peale palju mõelda ei saa, sest paljud probleemid vajavad veel lahendamist. Ja mul ei ole ikka veel praktika kohta, aga kui päris aus olla, siis ma ei ole seda isegi mitte otsinud. Sain jälle natuke halada ja asun taas töö kallale :)

kolmapäev, mai 03, 2006

Muljeid on palju, aga aega on üha vähem. Lohutan ennast sellega, et varsti on see kiire aega möödas ja saab jälle elama hakata.
Mõned muljed:
  1. Neljapäeval võitsin Rockcafe üritusele Fall of Fame piletid. Kuna järgmiseks päevaks pidin ühe teksti ära parandama, sain seal viibida lühikest aeag. Kahju, et nii vähe rahvat oli. Iga päev ju ei näe ometigi, et Ruja jälle laval on (küll ilma Alenderita, aga siiski). Kahjuks ei jõudnud ka mina seda hetke ära oodata ja lahkusin enne.
  2. Laupäeval käisin Nõmme Kultuurikeskuses Sõpruse Puiestee kontserdil. Huvitav koht oli. Kui enne minekut põlise nõmmeka käest teed küsisin vastati mulle küsimusega: "Mis sa seal teed, see on ju mingi penskarite koht?". Üldiselt arvan, et selline probleem on kultuurimajadega peaaegu igal pool, aga mina ei kujutaks enda elu ette ilma Paide Kultuurikeskuseta. Laulustuudio oli seal, kunstikool oli seal, bändid tegid seal proove, lavaaugus toimusid noortepeod, suures saalis tegutses kino, kohvikus toimusid diskod. Lisaks eelnimetatud tegevustele veel mitmesuguseid tegevusi vanematele inimestele (ringid, koorid, tantsuõhtud) ja siis veel teatriõhtud, näitused messid jne jne. Lapsepõlvest mäletan ka Käsukonna kultuurimaja, mida sai koos küla lastega koristamas käidud. Tuleb kultuurimajadele jälle elu sisse puhuda. Aga nüüd ma jäingi kultuurimajadest heietama, aga ma käisin ju kontserdil. - Ei olnud just kõige parem, aga ka kõige halvem mitte - neutraalne hoiak minu poolt. Ma kujutan ette kui raske on tegelikult ansamblil laval esineda kui saalis rahvas istub ja lihtsalt nagu teatrietendust vaatab. Siis pole ime, et sõnad ununevad ja paar käiku kitarril valesti lähevad. Aga heli ei olnud ka just kiita muidugi. Ma mäletan vist elu lõpuni ühte esinemist Alo Mattiiseni muusikapäevadel Jõgeval. Olin seal küll varem mitu korda esinenud, kuid just üks kord on painama jäänud. Saal oli pungil rahvast täis ja pingiread olid rahva mahutamiseks võimalikult ette nihutatud. Laval esineda ei saanud, seega olime ühel tasapinnal publikuga. Kõige jubedam oli see, et esiridades istusid žüriiliikmed ja esimene rida oli esinejatest = meist umbes meetri kaugusel. Vot see oli hetk, mil enam oma värisevaid põlvi ja häält talitseda ei saa :) Õnneks läks kõik hästi, aga seda enam kogeda ei tahaks. Kui nüüd kontserdi juurde tagasi tulla, siis vist polegi enam midagi erilist öelda. Ei saa ju öelda, et meestel pole esinemiskogemusi, neid peaks ju päris palju olema, aga päevad ei ole vennad ja tean oma kogemustest, et lugu, mida on mängitud/lauldud kasvõi 50 korda ilma vigadeta võib just 51. korral täiesti segamini mimma.
  3. Pühapäeva ja esmaspäeva veedsin Tartus Triinu ja Andrese juures. Esimest korda elus sain aru kui hea asi on süliraal :D (sülearvuti siis). Terve tee Tartusse ja tagasi klõbistasin referaati - ühe sain valmis ja teist jõudsin alustada - supper. Pühapäeval jalutasin linnapeal, istusime Suudlevates Tudengites ja siis veel mingis üliõpilaste urkas, kus teenindust pidi umb 15 minutit ootama ja siis umb 20 minutit jäätisekokteili kohaletooimist ja siis 5 minutiga sai see ära joodud ja minema mindud. ja siis veel nägime kuidas üks hiinarestoran põlema läks. ühesõnaga huvitav. Põhjus, miks Tartusse läksin, oli Mailaul. Vot see kontsert jättis lihtsalt kustumatu mulje. Allan Vainola esinemine oli väga väga hea. Akordion sobis selle kavaga meeletult hästi (aga ärge loodkegi, et see minus suutis sellist isu tekitada, et ma sellelt kohvrilt seal nurgas tolmu ära pühin :P). Kustumatu mulje, seda kava tahaks veel kuulata. Rohkem polegi sõnu.

Nüüd on kõik põhilised muljed muljetatud. Muljeid oleks veel, aga süümepiinad juba vaevavad, sest selle nädala jooksul on vaja ära teha 3 kirjandusteose analüüsi, üks uurimus ja üks referaat ja siis tuleb veel tööl kah käia. Peaks vist ennast kloonida laskma. Hetkel on küll selline tunne, et ei jõua kuidagi - aga see ei tähenda seda, et ma vaeva näeksin ja teeksin praegu. See blog ja internet üldse on ühed nõmedad vabandused, et ma veidikene puhkan ja vaatan, mida teised kirjutavad ja kirjutan midagi ise ka. Sõltuvus.