Muljeid on palju, aga aega on üha vähem. Lohutan ennast sellega, et varsti on see kiire aega möödas ja saab jälle elama hakata.
Mõned muljed:

1. Neljapäeval võitsin Rockcafe üritusele Fall of Fame piletid. Kuna järgmiseks päevaks pidin ühe teksti ära parandama, sain seal viibida lühikest aeag. Kahju, et nii vähe rahvat oli. Iga päev ju ei näe ometigi, et Ruja jälle laval on (küll ilma Alenderita, aga siiski). Kahjuks ei jõudnud ka mina seda hetke ära oodata ja lahkusin enne.
2. Laupäeval käisin Nõmme Kultuurikeskuses Sõpruse Puiestee kontserdil. Huvitav koht oli. Kui enne minekut põlise nõmmeka käest teed küsisin vastati mulle küsimusega: "Mis sa seal teed, see on ju mingi penskarite koht?". Üldiselt arvan, et selline probleem on kultuurimajadega peaaegu igal pool, aga mina ei kujutaks enda elu ette ilma Paide Kultuurikeskuseta. Laulustuudio oli seal, kunstikool oli seal, bändid tegid seal proove, lavaaugus toimusid noortepeod, suures saalis tegutses kino, kohvikus toimusid diskod. Lisaks eelnimetatud tegevustele veel mitmesuguseid tegevusi vanematele inimestele (ringid, koorid, tantsuõhtud) ja siis veel teatriõhtud, näitused messid jne jne. Lapsepõlvest mäletan ka Käsukonna kultuurimaja, mida sai koos küla lastega koristamas käidud. Tuleb kultuurimajadele jälle elu sisse puhuda. Aga nüüd ma jäingi kultuurimajadest heietama, aga ma käisin ju kontserdil. - Ei olnud just kõige parem, aga ka kõige halvem mitte - neutraalne hoiak minu poolt. Ma kujutan ette kui raske on tegelikult ansamblil laval esineda kui saalis rahvas istub ja lihtsalt nagu teatrietendust vaatab. Siis pole ime, et sõnad ununevad ja paar käiku kitarril valesti lähevad. Aga heli ei olnud ka just kiita muidugi. Ma mäletan vist elu lõpuni ühte esinemist Alo Mattiiseni muusikapäevadel Jõgeval. Olin seal küll varem mitu korda esinenud, kuid just üks kord on painama jäänud. Saal oli pungil rahvast täis ja pingiread olid rahva mahutamiseks võimalikult ette nihutatud. Laval esineda ei saanud, seega olime ühel tasapinnal publikuga. Kõige jubedam oli see, et esiridades istusid žüriiliikmed ja esimene rida oli esinejatest = meist umbes meetri kaugusel. Vot see oli hetk, mil enam oma värisevaid põlvi ja häält talitseda ei saa :) Õnneks läks kõik hästi, aga seda enam kogeda ei tahaks. Kui nüüd kontserdi juurde tagasi tulla, siis vist polegi enam midagi erilist öelda. Ei saa ju öelda, et meestel pole esinemiskogemusi, neid peaks ju päris palju olema, aga päevad ei ole vennad ja tean oma kogemustest, et lugu, mida on mängitud/lauldud kasvõi 50 korda ilma vigadeta võib just 51. korral täiesti segamini mimma.
3. Pühapäeva ja esmaspäeva veedsin Tartus Triinu ja Andrese juures. Esimest korda elus sain aru kui hea asi on süliraal :D (sülearvuti siis). Terve tee Tartusse ja tagasi klõbistasin referaati - ühe sain valmis ja teist jõudsin alustada - supper. Pühapäeval jalutasin linnapeal, istusime Suudlevates Tudengites ja siis veel mingis üliõpilaste urkas, kus teenindust pidi umb 15 minutit ootama ja siis umb 20 minutit jäätisekokteili kohaletooimist ja siis 5 minutiga sai see ära joodud ja minema mindud. ja siis veel nägime kuidas üks hiinarestoran põlema läks. ühesõnaga huvitav. Põhjus, miks Tartusse läksin, oli Mailaul. Vot see kontsert jättis lihtsalt kustumatu mulje. Allan Vainola esinemine oli väga väga hea. Akordion sobis selle kavaga meeletult hästi (aga ärge loodkegi, et see minus suutis sellist isu tekitada, et ma sellelt kohvrilt seal nurgas tolmu ära pühin :P). Kustumatu mulje, seda kava tahaks veel kuulata. Rohkem polegi sõnu.

Nüüd on kõik põhilised muljed muljetatud. Muljeid oleks veel, aga süümepiinad juba vaevavad, sest selle nädala jooksul on vaja ära teha 3 kirjandusteose analüüsi, üks uurimus ja üks referaat ja siis tuleb veel tööl kah käia. Peaks vist ennast kloonida laskma. Hetkel on küll selline tunne, et ei jõua kuidagi - aga see ei tähenda seda, et ma vaeva näeksin ja teeksin praegu. See blog ja internet üldse on ühed nõmedad vabandused, et ma veidikene puhkan ja vaatan, mida teised kirjutavad ja kirjutan midagi ise ka. Sõltuvus.