Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, mai 17, 2006

ELU

Ta on tark ja haritud naine, laia silmarigi ja suure lugemusega. Peale ülikooli lõpetamist leidis ta just sellise töö nagu ta oli unistanud. Talle meeldis rassida ja endale järjest paremaid kohti kätte võidelda. Temast oleks saanud karjäärinaine karjääri tegeva mehe kõrval. Nad olid õnnelikud ja armastasid teineteist. Sõprusringkonnas peeti neid ideaalse paari näidiseks ja pidevalt küsiti, et millal on oodata pisiperet.

Mehel mõlkusid sellised mõtted ja unistused juba ammu peas, aga naine kahtles veel. Ta tundis, et ei ole veel piisavalt ise elada saanud ja tahtis veel oma tööle pühenduda. Aga lõpuks ta alistus, sest tuttavate seas oli ideaalseid näiteid sellest, kuidas noored emad laste kõrvalt edukalt karjääri teevad ja ka enda jaoks aega leiavad. Pealegi mõtles ta veel sellele, et suure töörassimise tõttu ongi ta unarusse jätnud oma elu meelistegevuse ja hobi - lugemise. Aastakese jooksul, mis ta plaanis lapsega kodus olla, saab ju kenasti puhata ja meeletutes kogustes raamatuid lugeda, mõtles ta. Nii jäigi naine lapseootele ja mees oli väga õnnelik ning rahul.

Lõpuks saabus ka aeg jääda koju lapsepuhkusele. Alguses oli huvitav, sest raamatuid, mis lugemist ootasid, oli tõesti palju. Kui laps sündis olid temaga harjumine ja õppimine samuti väga huvitavad. Masendusse hakkas naine langema siis kui mees muutus selle pärast pahuraks, et ta ööseti lapse nuttu kuuleb ja magada ei saa. Naisel pidavat hea ja lihtne olema, sest tema saab päeval ka magada, aga mees oli just ametiredelil kõrgemale tõusmas ja pidi topelt tööd rabama. Seda mees ei mõistnud, et naine käis ööseti last söötmas, hommikul ja õhtul valmistas mehele süüa ning päeval koristas maja ja aeda. Mehe arvates oli see iseenesest mõistetav.

Kuud möödusid ja naine tundis, et tal oleks õige aeg tasapisi jälle tööl hakata käima. Ta rääkis sellest mehele, aga paraku ei saanud sellist vastust ja toetust nagu oleks tahtnud. Mees veenis naist, et karjääri teeb ja peret peab üleval tema ning naisel on ju kodus väga hea olla - saab päevad läbi raamatuid lugeda ja lapsega tegeleda.

Laps oli tõesti veel naise elu aines päikesekiir. Isegi raamatute lugemine tundus talle viimasel ajal sunnitud tegevusena. Mehe jutt pani ta isegi mõneks ajaks mõtlema, et võibolla tõesti on tal hea elu. Isegi mõned ta sõbrannad rääkisid, et kadestavad teda just selle pärast, et ta ei pea tööl käima ja saab oma päevaplaane alati enda järgi sättida.

Mida kauem naine kodus oli, seda eluvõõramaks ta jäi. Väljas nad mehega enam eriti ei käinud, sest last ei olnud kellegi juurde jätta. Naine tahtis kord minna oma lemmikansambli kontsertile, kuid mees ei olnud nõus kaasa tulema ja naist üksi ka ei lasknud, sest see ei pidanud ühele korralikule pereemale kohane olema. Naise ülesanne oli lapsega tegeleda, sest mees tahab nädalavahetusel raskest töönädalast puhata ja käib igal laupäeva õhtul kolleegidega saunas õlut rüüpamas - ta ei saanud ju ometigi selle pärast minemata jätta, et naine tahab mingile kontsertile minna.

Nii möödusidki naise päevad lapse ja kodu korrashoidmise tähe all. Masendus aina kasvas, ta ei hoolinud enam millestki. Kuna ta väljas peaaegu ei käinudki, siis ei viitsinud ta ka oma välimuse eest hoolitseda. Et kodus mugav oleks, käis ta ainult dressides. Ta juuksed olid sorakil ja käed katki - aias askeldamine teeb nendega oma töö.

Mees vihkas seda, et naine selliseks muutus, aga ta ei saanud põhjusest aru. Ta arvas lihtsalt, et ta naine on laisk ja lohakas, kuid enda süüd ta ei tunnistanud. Töökaaslastel ja sõpradel olid tema arvates nüüd palju ilusamad naised, kuigi tema naine oli kunagi olnud tõeline iludus. Nüüd ta häbenes teda. Ta vaatas küll teisi naisi, kuid jäi oma naisele truuks. Lapse pärast, et lapsel oleks perekond. Et lapsel oleksid ema ja isa, kes teineteisest iga päevaga üha enam kaugenevad ja üksteisele võõraks jäävad.

Mehed, hoidke oma naisi. Naised, ärge laske endale pähe astuda. Mehed ja naised, armastage oma lapsi ja lähedasi - töö ei ole elus kõige tähtsam, aga inimesi vastu tahtmist nelja seina vahele aheldada ka ei tohi. Ka tööl käivad emad võivad olla supperemad ja -naised.