Seik eelmisest suvest

Suvi ja meeletult palav ilm. Teel Pärnu poole ja me pole ainukesed. Ees on pikk autoderivi, igal võimalusel kihutame mõnest jälle mööda. Lõpuks sõidame juba tükk aega bussi taga, sest ei tule ühtegi võimalust mööda sõita. Äkitselt vajutab juht gaasi ja hüüab: "Kas jõuame?". Mina vastu: "Ei jõua!" Aga tema ei vajuta pidurit, et bussi taha tagasi minna, vaid vajutab hoopis gaasi. Mul käib terve elu silme-eest läbi, süda peksab meeletult, surun küüned istmesse, aga me jõuame... Tükk aega ei räägi me omavahel midagi ja siis ta ütleb mulle: "Ma poleks elus uskunud, et me jõuame, aga kuna sina, kes tavaliselt alati ütleb, et ei jõua, sel korral ütlesid, et jõuab, siis ma lihtsalt vajutasin." Vaatan talle kummalise näoga otsa ja karjun: "Kurat, ma ütlesin, et me ei jõua!". Tema: "Sorry, ma kuulsin siis valesti".