Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

pühapäev, aprill 29, 2007

Raamatud

Vahepeal sai kähku maailmakirjanduse eksamiks paar raamatut loetud.
Vladimir Nabokov "Lolita" - esimene raamatu mu elus, mida kaks korda lugenud olen. Esimest korda lugedes olin sama vana kui Lolita, seega mitte just eriti asjalikus eas. Paljud ütlevad, et seda raamatud on vastik lugeda, sisu pärast. Minu meelest mitte. Sama, mis lugeda ükskõik millisest teisest kuritööst või karistusest. Ainult et see romaan on meeletult hästi kirjutatud, seal on mingid meeletult head psühholoogilised nõksud, mida alguses ei pane tähelegi, aga lõpus märkad, kuidas see on miskit segamini pööranud (sama segamini, kui mu jutt praegu :D). Üsna hästi on see raamat Lolita põhjal lahti seletatud siin: http://www.teataja.ee/et/elolo.php

Ernst Hemingway "Mehed ilma naisteta" - novellikogu. Need novellid ei öelnud mulle peaaegu mitte midagi, ei tea miks, aga Hemingway mulle ei istu, novellikirjanikuna vähemalt küll mitte. Kõik.

Tennessee Williams "Tramm nimega iha" - esimene näidend, mida ma lugesin suhteliselt suure huviga. Sisus ei olnud midagi erilist ja kohati isegi häiris see pirtsutav kõrgklassi daam, sest tuletas mulle kogu aeg millegi pärast "Uhkust ja eelarvamust" meelde, aga kirjutatud oli kuidagi nii, et ka lugeda oleks nauditav, mitte ainult teatris esitamiseks. Põhiteemaks oli ideaalide ja unistuste vastandamine reaalsuse ja jõhkra tegelikkusega. Naistegelased olid huvitavamad kui mehed, jäi mulje, nagu oleks naise kirjutatud. Aga see vastikult alandatava naise motiiv käis närvidele ja ajas keema, oleks üks kord, aga tervet teost läbis vastik meeste ülemvõim - peksti ja vägistati naisi.

Ja siis veel Anna Ahmatova luule. Sada korda vist olen juba öelnud, et tõlkeluule mulle ei istu, ilmselt on eestikeelsetes tekstides rohkem Doris Karevat kui Ahmatovat. Tema luule kohta on öeldud, et see annab suure hingelise elamuse. Ma ei tea, mulle küll ei andnud, liiga naiselik halamine ja armastuse järele karjumine (mul ei ole naiskirjanike vastu midagi, aga selline halamine ja "oo mu armas, kus oled sa, millal tuled, lalllalllaaa - vot sellised asjad ei meeldi). Muidugi oli ka häid tekste, eriti elu lõppjärgus kirjutatud filosoofiline ja kodanikuluule. Lõpetuseks üks näide siis siia ka:

Jah, armastasin küll neid istumisi öiseid,-
laud kitsuke täis klaase kõlisevaid, jäiseid,
must kohv, kust tõusis hõljuv peen aroom,
kuum punav ahi raskelt lõõtsutav kui loom
lõõp kirjandusest, kunstist vaimujõudne
ja sõbra esimene pilk nii abitu ja õudne.

Hetkel käsil Karl Ristikivi "Klaassilmadega Kristus", lõpuks ometi.

Sildid:

laupäev, aprill 28, 2007

Sõnatu

Tulin just linnast, käisin kontrollimas, kas poega on kõik korras. Õnneks oli. Aga paar maja edasi olid kõikidel poodidel aknad sees, äripangal ka :S Meie pood on igatahes täna suletud, mõttetu seal passida, linnas oli suhteliselt vähe rahvast ja see peaks ikka napakas olema, kellel praegu isu vanalinna ostlema tulla. Mind hämmastas see, et isegi Kreutzwaldi tänaval olid väga paljud aknad lõhutud, isegi elumajadel. Mul ei ole sõnu...

Sildid:

neljapäev, aprill 26, 2007

Jumal hoia

Filoloogid olid terve õhtu keset linna, täpsemalt vanalinnas, ja neil polnud õrna aimu ka, mis nende ümber toimub. Vahepeal vaid paar telefonikõnet, et trollid ei sõida jms, aga olime rahulikud. Kui Anti endale balti jaama järgi kutsusin, siis ta küsis telefonist närviliselt: "Kavatsed sa ikka elusalt sinna jõuda?" ja ma ikka ei arvanud, et midagi hullu on lahti. Rahvast oli küll linnas palju jah. Kui kodus teleka lahti tegin, siis jessas, kas tõesi siin, Tallinnas? Mul on kahju nendest, kelle autod ja poed kannatasid. Ma loodan, et öö jooksul meie poeni ei jõuta :S

PS Pisut vintis filoloogid võivad ikka igasuguseid andekalt naljakaid luuletusi kirjutada ja visuaalset kunsti teha :P ;)

Sildid:

Kas nutta või naerda?

Üks linnuke jälle kirjas, muudkui triivin kalda poole. Kõige hullem, ajalooline grammatika, veel jäänud ja siis veel kirjutamine ja siis ongi kõik :S Täna oli viimane päev, kus me terve kursusega koolis koos olime, õhtul lähebki väikeseks tähistamiseks, aga kuidagi kurb tunne hakkab kuskilt immitsema, see lõpp tuleb nagu liiga kiiresi, ei taha veel tegelikult...

edit: Täiesti juhuslikult olen ma täna sini-must-valgelt riides, peaasi, et õhtuses lasnamäes probleem ei tule :S

Sildid:

kolmapäev, aprill 25, 2007

Avangardism

Futurism, dadaism, ekspressionism, sürrealism, konkretism, modernism, postmodernism, sümbolism jne jne - see on see, millega ma hetkel tegelen. Njah, sorry, aga need avangardsed suunitlused jätavad mind suhteliselt külmaks, luules just. Võtame näiteks Itaalia futurismi juhtfiguuri Marinetti, kelle kuulsaim teos on "Zang tumb tumb" - tehke mis tahate, aga mina ei pea seda kirjanduseks, pigem on see visuaalne kunst.
Ja siis veel dadaistid, kelle eesmärgiks oli tähenduse eitus. Nende eesmärgiks oli teha mõttetusi. Dadaistide kõige iseloomulikumad on tähe- ja häälikluuletused. Kõige tüüpilisem dadaistlik häälikluuletus on Hugo Balli "Elevantide karavan" - püütakse väita, et see häälikurivi ei näigi nii mõttetu ja suvaline, sest kuna pealkiri on elevantide karavan, siis need suvalised rittaseatud häälikud püüavad matkida karavani liikumist. Nojah, ei ole kirjandus, ei ole ja kõik.
Ja siis veel konkretism. Näiteks nemad pidasid oluliseks teksti loomise viisiks juhust (eriti Viini Grupp), näiteks - kirjutusmasinat veeti mööda tänavat, masina liikudes peksid tinakuulid vastu kirjutusmasina klahve ning tekitasid seega tekstimassi, mis sealsamas tänaval publikule maha müüdi - kas see on kirjandus???
Ja siis Gomringer on öelnud, et ideaalne konkreetne luuletus koosneb vaid ühest sõnast. Ta väidab, et kui on tegemist vaid ühe sõnaga (lumi), siis on sellega võimalik saavutada suurem konkreetsus ja intensiivsus, kui me kirjutaksime pika luuletuse kaunitest talvemaastikest, kirjeldaksime lumiseid metsi, saanisõitu või uisutavaid lapsi. No ma ei tea, mina hindan kirjanike puhul just seda, kuidas nad suudavad sõnadesse panna mingit ühte ja sama sündmust ja pilti sajal erineval viisil, sadat erinevat moodi kirjeldades jne.
Pean vist kolima aastasse 1800 ja midagi. Ma loodan, et ükski kirjandusteadlane seda lugema ei juhtu, või kui juhtub, siis tehku mulle selgeks, miks sellised ajuvabad tüübid on maailmakuulsad luuletajad :S

Sildid: ,

esmaspäev, aprill 23, 2007

Läbi nagu läti raha


Keelesuguluse eksam edukalt sooritatud. Ma pole vist kunagi olnud vaimselt nii tühjaks imetud :S Suulised eksamid pumpavad tavaliselt ikka rohkem läbi kui kirjalikud ja kui on veel kirjalik ja suuline koos, nagu täna, siis ongi tulemus selline nagu ta on. Ausalt öeldes hakkas keelesugulus mind lõpuks väga väga huvitama, aga natuke vähe aega jäi jälle. Veel eile õhtul olid konvergents ja divergents omavahel täiesti sassis ja murretel ei teinud ka vahet, aga täna õnneks lõi pildi selgeks. Njah, keeruline värk, mis tegelikult ei olegi nii keeruline. Igal juhul pooldan divergentsi, aga võib-olla selle pärast, et see on meile nii pealuu sisse taotud, et kõik erinev tundub jabur. Aga tundub ju jabur, et me oleme Aafrikast? Igatahes, nüüd homseks vaja ühe Kafka teksti põhjal interpretatsioon kirjutada, mis on Kafka puhul hästi "lihtne" peaks mainima, siis paar päeva veel maailmakirjanduse eksamini, siis mõned päevad lõputöö jaoks, siis mõned päevad ajaloolise grammatika kollokviumi jaoks, siis mõned päevad jälle lõputöö jaoks ja siis ajaloolise grammatika eksam ja siis peaks juba lõputöö ka valmis olema :S Ja jessas kõige selle keskel veel tööl vaja ka käia :S, aga me ei vingu eksole, kannatame hambad ristis ära :D. Raske on kirjutada, kui ei lasta süveneda.

NB! Kuna majaehitus on lisaks koolilõpetamisele praegu mu elus üks tähtsamaid asju, siis hakkan lisaks sellele blogile pidama ka majale pühendatud blogi :D. Seega, ehitusjutud hakkavad kõik olema seal - meiemaja.blogspot.com - aadressile lingi leiab minu profiili alt ;). Igatahes, alguses nii ilmvõimatust projektist sai tõeliselt armas ja juba praegu kodune kodu :P

Duran Durani "Still Breathing" on kuidagi väga viimaste päevade lugu:

Home, it's not brick or stone
or comfort in the firelight,
not in that sense anyway.
Dreams, if only I had known
but these things always seem
so much clearer at a distance.

Sildid:

pühapäev, aprill 22, 2007

Mõned mõtted tõlkimisest

Mõned mõtted, mis tekkisid "Ilukirjandusliku teksti praktilise tõlkimise" loengukursusel. Kasutasin ka Henrik Sepamaa artikleid "Pilk ilukirjanduse tõlkimise küsimustesse" ja "Mõtteid kirjanduslikust tõlkimsiest".
PS Kõike ei tasu võtta tõepähe, lihtsalt algaja mõtted.

Eesti kirjandusmaastikul on tõlgetel väga suur roll. Teatavasti olid ju esimesed eesti keeles ilmunud teosed tõlked ja ka tänapäeval ületab tõlkekirjandus arvuliselt algupärast. Aga milleks üldse on meile tõlketeoseid vaja?
Tõlketeosed rikastavad meie kultuuri ning teevad arusaadavamaks teiste rahavaste kombed ja käitumistavad, nad on justkui teiste rahvaste kultuuri vahendajad. Kultuuritaust väljendub autori keelekasutuses, tegelaste hoiakutes ja käitumises, lisaks veel keskkonnakirjeldustes ja teoses toimuvates sündmustes. Selleks, et tabada ära ja osata seda tausta edasi anda ka teises keeles, peab tõlkija väga hästi tundma teose autori päritolumaad, sealseid kombeid, ajaloolist tausta, isegi looduseripära, samuti tuleb ära tabada ka autori eripärane stiil. Selline oleks ideaalne tõlkija, aga paraku on selliseid vähe.

Henrik Sepamaa on öelnud, et tõlkija peab autoriga otsekui ühte sulama, omandama tema „käekirja“. Ideaalne oleks, kui tõlkija saaks pikemat aega järjest tegeleda ühe autoriga, tõlkida järjest mitut ühe autori teost, et seda „käekirja“ aina paremini hoomata. Sepamaa arvates ei tohi tõlkida sõnu, isegi mitte üksikuid lauseid, vaid teost tervikuna. Oma vähestele tõlkekogemustele toetudes võin öelda, et mitte mingil juhul ei ole võimalik ilukirjanduslikku teksti adekvaatselt tõlkida nii, et see on eelnevalt tervenisti läbi lugemata. Tõlkija peab enda jaoks läbi mõtlema loo tegevuspaiga, tegelased ja aja. Ta peab manama silme ette pildi teoses toimuvast, et seda selgelt ka lugejale edasi anda. Ära tuleb tabada näiteks erinevate tegelaste kõnemaneer ja see ei ole võimalik, kui ei tajuta teost tervikuna, vaid hakatakse lihtsalt algusest tõlkima. Sama kehtib loomulikult ka toimetajate kohta, asjatuid stiiliparandusi teevad need, kes pole tervet teksti läbi lugenud.

Enamasti arvatakse, et tõlkija puhul piisab heast võõrkeeleoskusest. Enne ilukirjandusliku teksti tõlkimise kogemust arvasin ka mina nii. Nüüd tundub mulle, et võõrkeeleoskusest palju olulisem on emakeeleoskus ehk siis see keel, kuhu tõlgitakse (siinkohal täpsustan, et loomulikult peab tõlkija oskama ka võõrkeelt, ainult sõnaraamatute põhjal tõlkida ei ole võimalik (võib-olla ainult mehaaniline tõlkimine), kuid hea tõlkija ei ole inimene, kes võõrkeelt valdab ideaalselt, aga emakeele sõnavara ja struktuuri kasinalt). Henrik Sepamaa on öelnud: „Sisulise ja stiililise adekvaatsuse kõrval peab tõlge olema nii heas, ladusas ja laitmatus keeles, et ta lugejale ei tundugi tõlkena“. Lugejale peab jääma mulje, nagu oleks autor kirjutanud eesti keeles.

Tõlkimine on loov tegevus ja nõuab kirjanduslikku annet. Ka Sepamaa ütleb, et paljas võõrkeelte oskus ei tee kellestki head tõlkijat, sest tõlkimine on eeskätt kirjanduslik, mitte lingvistiline töö. Kathy Page`i jutustus „Wonder“ oli mu esimene kogemus proosateksti tõlkimisel ja pean tunnistama, et see on peaaegu täielikult bukvalistlik tõlge. Raske oli teksti sisse elada, hoidsin kramplikult tõlkest kinni ja ei julgenud sellest üldse kõrvale kalduda. Teist teksti tõlkides lasin mõtte ja keele juba pisut vabamaks, püüdsin leida esimestele pähetulevatele sõnadele sünonüüme, et luua huvitavamaid varjundeid, aga suurem osa tekstist on siiski pigem sõnasõnaline. Esimeste tõlgete puhul ei saagi veel oodata ideaali, arenemistee on väga pikk.

Ühe või kahe sõnaraamatu kasutamisest tõlkimisel jääb selgelt väheks. Lisaks inglise-eesti sõnaraamatutele olid hädavajalikud ka ükskeelsed sõnaraamatud. Näiteks inglise keele seletav sõnaraamat aitas avada sõnade semantilist tausta. Eesti keeles on väga head abimehed fraseoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik ja loomulikult ka ÕS.

Toimetaja töö on tõlketeksti puhul igati tänuväärne. Raske on kriitilise pilguga üle vaadata enda tõlgitud teksti, paratamatult jääb sisse anglitsisme ja struktuurivääratusi, mida tõlkija ise ei oska/suuda ära parandada, sest ta on selle teksti loonud ja on originaalis nii kinni, et ei oska vigu tähele panna. Tõlgete toimetamise kogemus oli mul varem. Kummaline ja ühtaegu ka huvitav oli see, et võõraid tekste toimetades ei ole lausete ümbertegemine ja stiilivääratuste leidmine olnud väga suur probleem, aga enda tõlgitud tekstis ei suutnud ma asjalikke parandusi teha. Ma sain aru, et lause ei kõla hästi ja on kohmakas, aga olin selles nii kinni, et paremat asemele mõelda ei osanud.

Samuti ei saanud ja ei julgenud ma olla nii loov, kui ise mõnda kirjanduslikku teksti kirjutades, kartsin originaalist eemalduda. Tõlkimise puhul ongi huvitav see, et tõlkija tegelikult justkui kirjutab täiesti uut ilukirjanduslikku teksti, aga tegelased, sündmused, aeg, ruum ja stiil on ette antud.

Siinkohal pean vabandama kõigi luuletõlkijate ees, aga mulle tundub, ja ka tõlkimise loengukursus ei suutnud mu arvamust muuta, et luuletõlked on mingis mõttes lugejate petmine. Luuletekst on tavaliselt lühike, selle iga fraas või lausa iga sõna võib kanda mingit olulist tähendust, mis seda teksti mõista aitab, luuletaja on sõnadega maalinud võib-olla pildi enda elust või mingist konkreetsest sündmusest ja pannud selle kindlasse vormi, aga tõlge võib seda kõike muuta. Tõlge on paratamatult originaalist väga palju erinev. Kui tõlkija üritab võimalikult täpselt anda edasi luuletuse sisu, siis paratamatult kannatab vorm ja kui väga rangelt vormi jälgida, siis ei ole võimalik edasi anda sisu, sest kui võrrelda kas või inglise ja eesti keelt, siis inglise keel on palju lühem kui eesti keel, seega tuleb mõtteid edasi anda väga lühidalt. Ma ei taha öelda, et luuletusi ei oleks üldse mõtet tõlkida, kindlasti on, mingi pildi see ikkagi luuletajast annab, kuigi minu arvates mitte väga adekvaatset. Lahenduseks võiks olla, et tõlkeluuletused ilmuksid alati koos originaaltekstiga. Seda varianti on päris palju kasutatud. Sellisel juhul saaks luuletuse algupärast keelt oskav inimene lugeda kõrvuti nii originaali kui ka tõlkija interpretatsiooni. Nii oleks huvitav jälgida, kuidas ja kas tõlkija on edasi andnud sisu/mõtet, või on tema jaoks olulisem hoopis vorm ja samal ajal luuletuse algupärast keelt mitteoskav inimene saaks tutvuda ainult tõlkega.

Mulle tundub, et ideaalne oleks, kui ülikoolis oleks iga eriala õppekavas sees ka tõlkimine. Tõlkimise kogemus aitab hiljem võõrkeelseid tekste palju paremini interpreteerida ja mõista, lisaks tuimale sõnasõnalisele tõlkimisele aitab näha ka sõnade taha.

Ah, rohkem ei viitsi.

laupäev, aprill 21, 2007

Meeletu

Tulin just teatrist. Linnateatri "Meeletu" on ikka uskumatult hea tükk. Päeval, kui ma jamades siplesin ja tahtsin välja pääseda, ei olnud mul üldse tahtmist teatrisse minna, see teadmine, et ma pean õhtul minema, lausa ahistas mind. Nüüd ma olen nii rahul. Need, kes on filmi näinud, te pole tegelikult mitte midagi sellest etendusest näinud. Etendus on palju siiram ja vahetum ja otseste kontaktidega ja hoopis paremini tulevad küsimused välja kui filmis. No mul oli tunne, et peaaegu kogu see etendus rääkis minust, ma arvan, et nii tundis iga inimene saalis. Igatahes vaigistas see mu rahutut hinge pisut. Lihtsalt teadmine, et inimesi, kes minu moodi tunnevad, on veel, see teeb tunde paremaks (pisut tammsaarelikud laused, saja komaga, ei tea, kas kõik on õigesti pandud ka :D). Ja näitlejad olid tõeliselt head. Rain Simmul mängis nii siiralt ja Hele Kõre oli ilus ja Piret Kalda ja Allan Noormets olid vaimukad ja Kalju Orro meenutas mulle vanavanaema (ta oli küll mees, aga rääkis täpselt samamoodi ja samasid asju, mis mu vanavanaema) ja kõik teised olid ka head. Soovitan.

Mul on mingi Prisma needus. Ma ei lahku sealt poest kunagi alla 600 kroonise arvega. Täna jälle, põhikaal oli pesul (igal naisel teeb uue ilusa pesu ostmine tuju heaks, ausõna) ja alkoholil - Anti piirdus kahe õllega ja ma suutsin oma alkoholi peale 500 eeki kulutada :S, täitsa kohutav. Nüüd lürbingi mõnusat, mahedat, magusat ja meeletult head Dooley`s Liqueuri, et ikka ööseks jätkuks jaksu õppimiseks, ilma selleta vajuks silm kinni lihtsalt. Täna tegelen veel tõlketööga ja homme läheb murrete õppimiseks, eksam vajab esmaspäeval tegemist.
Ja kõige lahedam on see, et ma pean vist uut lõputöö juhendajat hakkama otsima. Vabatahtlikuid?

Ma naudin seda, et ma olen leidnud ja enda ümber kogunud mõned meeletult head inimesed, mõttekaaslased. Anti on parim, täitsa uskumatu, et ta mind sellisena, nagu ma viimased pool aastat olnud olen, talunud on. Ja Kristi, ma ei tea, kas mul on kunagi nii head sõpra olnud. Võib-olla on, aga varem ma pole osanud neid hinnata. Mulle meeldib, et temaga saab maailma asju arutada, enda muresid kurta, arvamust avaldada ja tagasisidet saada ja arutada loetud raamatute, nähtud filmide, külastatud etenduste üle. Ja vanemad ja targemad inimesed tulevad ka hetkel väga kasuks, nende nõu ja soovitused on asendamatud minu hetkel väga segamini maailmas. Vahest oleks veel vaja inimest, kellele rääkida, rääkida, rääkida, rääkida ja kes lihtsalt noogutaks ja lõpuks ütleks, et ta on selle sama läbi elanud ja nüüd jõudnud mingile järeldusele või on nüüd sellest üle ja lohutaks, et ma ka kunagi jõuan sinnani. Lihtsalt hindan nüüd häid inimesi. Tegelikult olen ma praegu vist liialt emotsionaalne, võib-olla homme kahetsen, võib-olla mitte. Aga seda kahetsen kohe kindlasti, et ma praegu õppimisega ei tegele :D

Sildid: ,

Sujuv õudus

Tahaks nutta, aga mis sa ikka tönnid, paremaks ei lähe ju midagi...
27 päeva veel!

Ja päike tõuseb (M. Vaik)

Verandal istudes ma vaatan päiksetõusu
ja igal hommikul kõik kordub taas.
Mul pole aega, tahtmist ega jõudu,
et muuta koidikut – mu käes pokaal,
kust võtan sõõmu ja lõpp on ööl
ja päeva palge ees ma seisan nagu joobnud,
mul pole miskit teha, ei mingit tööd,
ma oma unistustest olen ammu loobund.
Seepärast tõuse päike kui sa tõusta tahad
ja paista neile lilledele rõõmuks
,
veel selle tunni jooksul lasen ennast maha,
kuid ennem võtan sinust viimse sõõmu.

That is how I feel today

Sildid: , ,

neljapäev, aprill 19, 2007

Aitäh mulle teie kõigi poolt

Palju õnne 19aastasele Mari-Leenule, kelle libulik pilt "ehib" selle nädala Kroonika esikaant ning kellele seks oli 16 aastaselt uus ja huvitav...
"Lauljanna sõnul on teda vahel lolliks blondiiniks tembeldatud, Paris Hiltoniks sõimatud ja ka avalikus kohas seksima kutsutud."

Sildid:

kolmapäev, aprill 18, 2007

Teel

Tundub täiesti uskumatu, et mul on täna vaba päev, eks õhtuks jõuab kohale alles, et vaba päev hakkab läbi saama. Pikk pai Unematile selle eest, et ta mulle vaba päeva hommikuks "nii palju" und andis, et ma pool kaheksa sain üles tõusta, njah, isegi tööpäevadel saab kauem magada :S

Eilne üritus oli hea. Under Mariè on mu meelest alati lives hea olnud, vokaal on neil hea, sünt on hea, trummid on head... (peaks vist mõne hea sünonüümi ära õppima).

Vahepeal olen ühe raamatu ka läbi lugenud - Jack Kerouac "Teel". Mulle meeldis, väga õigel ajal loetud raamat, täis samu küsimusi, mis mu peas viimasel ajal ringi keerlevad, muutis kõik küsimused veel suuremateks küsimusteks. Tüüp reisib mööda Ameerikat ringi, tal on hullud sõbrad, kohtub pööraste inimestega, teevad pööraseid asju. Hästi oli kirjutatud, meeletult lihtsalt kohati, aga siis on jutu sisse pikitud huvitavaid mõttekäike ja õpetlikke ütlusi. Kahjuks olin ma nii laisk ja ei viitsinud neid eriti kirja panna, aga mõned tsitaadid kirjutasin üles, nendest peaks enam-vähem romaani mõte ka välja tulema, panen need "mõned" siia enda jaoks kirja, et hiljem seedides need jälle üle lugeda:

Armastus on kahevõitlus

Korraga nägin ma pisikest hulgust laterna all passimas, pöial püsti, vaene lootusetu vennike, vaene äraeksinud keegi, pennitute tühermaade murdunud vaim.

Kas pole tõsi, et sa alustad oma elu armsa lapsukesena, kes usub oma isa katuse all kõike? Siis tulevad päevad, kui sa oled hale ja õnnetu ja vaene ja pime ja komberdad värisedes läbi painajaliku elu kui kaeblev ja trööstitu tont.

Vaatasin oma puhaste, teelolija silmadega seda New Yorgi metsikut saginat, seda täielikku hullumeelsust: miljonid ja miljonid sebivad dollarite järele ringi, idioodi unenägu - kokku kraapida, võtta, anda, ähkida, kärvata, kõik selleks, et jäledasse Long Islandi tagusesse hauakambrisse maetud saada.

Mis tunne see on, kui sa sõidad inimeste juurest minema ja need jäävad väiksemaks, kuni sa näed, kuidas nad muutuvad täppideks ja hajuvad. See on see, et meie üle kaarduv maailm on liiga suur ja see on hüvastijätt. Aga me kummardume ette järgmise seikluse poole mis taeva alt vastu liigub.

Ma jõudsin vaid hetkeks ekstaasi, kuhu ma alati olin tahtnud jõuda, ekstaasi, kronoloogilisest ajast samm edasi, ajatutesse varjudesse, imestusse, viletsa sureva ilma üle ja tundeni, et mind sunnib edasi liikuma mu kandu nooliv surm, iseenda kandu talluv fantoom, ja ma ise olin tormamas hüppelauale, kust inglid tuvidena õhku pahvatasid, lendamaks loomata tühjuse pühasse avarusse, säravas mõistusetuumas kiirgamas valmimata kujutlused ja võimalused, mu ees, maagilises taevas, langevad putukasülemina avali lugematud lootosemaad. Kuulsin kirjeldamatut, pulbitsevad karjet, mis oli kõikjal, mitte ainult mu kõrvus ja millel polnud helidega mingit pistmist. Taipasin, et olen lugematuid kordi surnud ja taassündinud, aga ei mäleta sellest eriti, sest elu läheb surmaks ja surm eluks üle nii tontlikult lihtsalt, tühjuse maagiline tegu, nagu miljonikordne uinumine ja ärkamine, selle täielik tavalisus ja sügav rumalus. Sain aru, et see sünni- ja surmavirvendus võtab aset mõistusetuuma stabiilsuse tõttu, nagu tuulepuhang paneb virvendama puhta ja rahuliku peegelsileda veepinna. Ma tundsin magusat pulseerivat õndsust nagu suurt heroiiniportsu laias veenis, nagu õlgu väristamapanevat veinilonksu õhtupooolikul; mu keel pakitses. Arvasin, et suren juba järgmisel hetkel. Aga ma ei surnud...

Neil on mured. Nad loevad miile, nad mõtlevad, kus täna õhtul magada, kui palju pentsu peale raha läheb, mis ilm on, kuidas nad kohale jõuavad, aga tegelikult jõuavad nad sinna kohale nagunii, saad aru ju. Aga neil on vaja muretseda ja igasuguste võltside hädavajadustega aega petta, üleni hädaldavad ja kaeblikud, nende hinged ei jää rahule enne, kui nad endale mure on leiutanud ja tõestanud, et see on mure, siis haagivad nad enda sellele külge ja kui see kord neil ligi on, siis teevad nad sobiva näo ette ja hoiavad murest kinni ja on, saad aru, õnnetud, ja aeg lendab kogu aeg neist mööda ja nad teavad seda ja see teeb nad kah lõputult murelikuks.

Häving kerkis nagu liblikaparv.

Sõitsime edasi. Kuskil meie selja taga või meist eespool vedeles selles tohutus öös ta isa, tatirida lõual, püksid täis kustud, kõrvad kitti täis, nina katki kriibitud ja võib-olla juuksed verekorpas, kuupaistel kuskil põõsa all - ei mingit kahtlust.

Sa ei saa niimoodi mööda maad ringi tõmmata ja lapsi teha. Need vaesed olevused kasvavad üles abitutena. Sa pead neile elus mingi võimaluse andma.

Me oleme virvendus alaspidi rippuva tühjusejärve pinnal.

Need kõik olid pildid, mida kunagi meie lapsed imetledes vaatavad, et kui malbelt ja stabiilselt nende fotovanemad elasid, nad tõusid hommikuti voodist, et tarmukalt elu kõnniteid pidi jalutada ja lapsukesed ei oska kunagi uneski näha meie tegeliku elu pööraseid hulluseid ja mässe, meie tegelikku ööd, seda põrgut ja mõttetut tühjust. Haledad idiotismivormid.

Nii et kui Ameerikas päike loojub ja ma istun vanas lagunenud jõesadamas ja vahin kauget, kauget taevast New Jersey kohal ja tajun kogu seda uskumatut maalarakat, mis ühes üüratus tükis end läänerannikuni lahti kerib, ja kogu seda teed, mis sinna viib, ja seal mõõtmatuses kõiki unistavaid inimesi ja tean, et Iowas, seal maal, kus lastel nutta lastakse, nutavad nüüd kõik lapsed, ja täna tulevad tähed välja ja kas sa siis ei tea, et jumal on Karupoeg Puhh. Õhtutäht heidab oma mahedat ja kaitsvat helki preeriatele, see on just enne, kui saabub täielik öö, mis maad õnnistab ja jõgedele hämarust kallab ja mäetippe katab ja mässib endasse viimase kalda, ja keegi , mitte keegi ei tea, mis meist saab, peale selle, et me jääme masendavalt hädiseks ja vanaks...

Sildid: ,

teisipäev, aprill 17, 2007

Lühiraport

Õhtul Von Krahlis Under Marié ja Radio Maria. Kohal. Kui see meeletult sitt pohmaka moodi enesetunne üle läheks õhtuks, siis oleks hea.

Reedel käisin Mustamäe Avatud Noortekeskuses Sotsia üritusel. Jan Kausi etteaste meeldis, häbiväärselt vähe rahvast oli.

Kunagi ammu käisin Von Krahlis Tšehhovi "Kajakat" vaatamas. Soovitan, mulle väga meeldis. Mulle Tšehhov muidu pole meeldinud (lugedes), aga see etendus oli väga lahedas võtmes tehtud, ainult et lõpp kiskus liiga Tšehhoviks.

Samal õhtul olid ka Agent M ja Sõpruse Puiestee Rock Cafes. Ei mäleta enam eriti midagi sellest, ainult seda, et suutsin kella kuuest kaheni kontsadel olla ja jalad ei valutanudki pärast, head kingad järelikult. Lubadust, mis ma endale andsin, mäletan ka - järgmisel kontserdil kindlasti tagareas, et varbad alles jääksid ja et tähelepanelikumalt kuulata saaks.

Sildid: , , ,

esmaspäev, aprill 16, 2007

Lugemishimulistele

Olen suremas. Mage nali, tegelikult olen lihtsalt meeletult tüdinenud sellest tööst, mis peab täna 00.00 valmis saama, aga millest mul on alles pool :S Njah. Igatahes, üleskutse – kes loeks minu eest järgmiseks nädalaks kolm raamatut läbi ja jutustaks siis need võimalikult detailselt mulle ümber. Maailmakirjanduse eksam on tulemas, mul on 10-st raamatust alles seitse loetud ja kohe mitte ei jõua.

Sildid:

pühapäev, aprill 15, 2007

Ilus hetk

Istusin täna terve päeva õunapuu all, vaatasin õitsvaid paiselehti, helesinist taevast, rohelist muru, linde, sitikaid, tuult, päikest - nautisin, mõtlesin, puhkasin... Tegelikult suurema osa ajast vaatlesin füüsilist tööd tegevaid mehi. Mulle meeldib vaadata rasket füüsilist tööd tegevaid mehi (enda jaoks tähtsaid), sest siis tekib tunne, et nendest diivanikaunistustest on isegi kasu :P (tegelikult nii hull see asi ka ei ole).
Mõned asjad mõtlesin täna selgeks ka, aga Tallinnasse tagasi jõudes lõi reaalsus nagu puuga pähe. Nii palju muljeid on vahepeal kogunenud, igasugustest üritustest ja muidu olemistest, aga ei jõua kirjutada, oh neid tähtaegu.

Tätte & Matvere "Ilus hetk"

Mõni hetk on elus ilusam kui teine,
mõni hetk on kohe väga väga ilus.
Vastu päikest vaatasid sa silmad pilus,
ja see oli ilus
Hiljem samamoodi vaatasid sa mind,
ja su silmad olid kahtlustusest pilus,
et kas räägin vaid või armastan ma sind,
ja see oli ilus.

Mõni hetk on elus valusam kui teine
mõni hetk on kohe väga väga valus.
Keegi oli mul kes minult andeks palus,
tal oli põhjust, see oli valus.
Kaua seisime ja tummalt seisin mina,
tuhat korda ise patusem kui sina.
Aga sina olid see kes andeks palus,
ma ei vastand, see oli valus.

Mõni hetk on mis on hoopis isemoodi
teise tuppa mulle üles tegid voodi.
Ise läksid ja sind nägin uksepilus,
see mis nägin oli väga väga ilus.
Mõni hetk on elus ilusam kui teine,
mõni hetk on kohe väga väga ilus.
mina magasin ja tundsin pead mul silus,
sinu käsi see oli ilus

Sildid: ,

kolmapäev, aprill 11, 2007

Niiiii minulik

Ees ootab pikk ja piinarikas öö tekstianalüüsiga, sest loomulikult on homme tähtaeg ja loomulikult ei saanud ma ju seda varem ära teha, arrr. Praegu juba vajub silm kinni :S

Sildid:

teisipäev, aprill 10, 2007

EIEIEIEIEIEIEIEIEIEI

Ma olen liiga hea inimene ja see ajab tohutult närvi. See ajab nii närvi, et kohe nutta tahaks. No kurat küll, õpi ükskord EI ütlema!!!!!!

Sildid:

neljapäev, aprill 05, 2007

Ootamatutele külalistele

Ärge uksetaha kopsima tulge/minge - korjasin oma seitse asja kokku ja kolisin mõneks ajaks kodust ära. Vaheldust on lihtsalt vaja vahest ja puhkust. Kuigi puhkusest ei saa küll juttu olla, kõik oma sada kooliasja, mis tegemist vajavad, võtsin ka kaasa. Aga keskkonnavahetus mõneks ajaks teeb küll head, nii kauaks kuni hinges miski kripeldama hakkab, siis on mõnus koju minna ja tunda, et paremat paika ei ole :)

Sildid:

pühapäev, aprill 01, 2007

Kuulujutt

Lugesin just SLÕhtulehest, et võib-olla tuleb Placebo Eestisse - oleks see ometi tõsi, oleks see ometi tõsi, oleks see ometi tõsi! Ammu pole ühtegi head välisartisti käinud siin, oleks ometigi aeg. Vahepeal mõtlesin, et lähen Helsingi kontserdile, aga piletid müüdi tunniga läbi :S Pöidlad pihku ;)

Sildid: