Meeletu

Tulin just teatrist. Linnateatri "Meeletu" on ikka uskumatult hea tükk. Päeval, kui ma jamades siplesin ja tahtsin välja pääseda, ei olnud mul üldse tahtmist teatrisse minna, see teadmine, et ma pean õhtul minema, lausa ahistas mind. Nüüd ma olen nii rahul. Need, kes on filmi näinud, te pole tegelikult mitte midagi sellest etendusest näinud. Etendus on palju siiram ja vahetum ja otseste kontaktidega ja hoopis paremini tulevad küsimused välja kui filmis. No mul oli tunne, et peaaegu kogu see etendus rääkis minust, ma arvan, et nii tundis iga inimene saalis. Igatahes vaigistas see mu rahutut hinge pisut. Lihtsalt teadmine, et inimesi, kes minu moodi tunnevad, on veel, see teeb tunde paremaks (pisut tammsaarelikud laused, saja komaga, ei tea, kas kõik on õigesti pandud ka :D). Ja näitlejad olid tõeliselt head. Rain Simmul mängis nii siiralt ja Hele Kõre oli ilus ja Piret Kalda ja Allan Noormets olid vaimukad ja Kalju Orro meenutas mulle vanavanaema (ta oli küll mees, aga rääkis täpselt samamoodi ja samasid asju, mis mu vanavanaema) ja kõik teised olid ka head. Soovitan.

Mul on mingi Prisma needus. Ma ei lahku sealt poest kunagi alla 600 kroonise arvega. Täna jälle, põhikaal oli pesul (igal naisel teeb uue ilusa pesu ostmine tuju heaks, ausõna) ja alkoholil - Anti piirdus kahe õllega ja ma suutsin oma alkoholi peale 500 eeki kulutada :S, täitsa kohutav. Nüüd lürbingi mõnusat, mahedat, magusat ja meeletult head Dooley`s Liqueuri, et ikka ööseks jätkuks jaksu õppimiseks, ilma selleta vajuks silm kinni lihtsalt. Täna tegelen veel tõlketööga ja homme läheb murrete õppimiseks, eksam vajab esmaspäeval tegemist.
Ja kõige lahedam on see, et ma pean vist uut lõputöö juhendajat hakkama otsima. Vabatahtlikuid?

Ma naudin seda, et ma olen leidnud ja enda ümber kogunud mõned meeletult head inimesed, mõttekaaslased. Anti on parim, täitsa uskumatu, et ta mind sellisena, nagu ma viimased pool aastat olnud olen, talunud on. Ja Kristi, ma ei tea, kas mul on kunagi nii head sõpra olnud. Võib-olla on, aga varem ma pole osanud neid hinnata. Mulle meeldib, et temaga saab maailma asju arutada, enda muresid kurta, arvamust avaldada ja tagasisidet saada ja arutada loetud raamatute, nähtud filmide, külastatud etenduste üle. Ja vanemad ja targemad inimesed tulevad ka hetkel väga kasuks, nende nõu ja soovitused on asendamatud minu hetkel väga segamini maailmas. Vahest oleks veel vaja inimest, kellele rääkida, rääkida, rääkida, rääkida ja kes lihtsalt noogutaks ja lõpuks ütleks, et ta on selle sama läbi elanud ja nüüd jõudnud mingile järeldusele või on nüüd sellest üle ja lohutaks, et ma ka kunagi jõuan sinnani. Lihtsalt hindan nüüd häid inimesi. Tegelikult olen ma praegu vist liialt emotsionaalne, võib-olla homme kahetsen, võib-olla mitte. Aga seda kahetsen kohe kindlasti, et ma praegu õppimisega ei tegele :D