Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

kolmapäev, aprill 18, 2007

Teel

Tundub täiesti uskumatu, et mul on täna vaba päev, eks õhtuks jõuab kohale alles, et vaba päev hakkab läbi saama. Pikk pai Unematile selle eest, et ta mulle vaba päeva hommikuks "nii palju" und andis, et ma pool kaheksa sain üles tõusta, njah, isegi tööpäevadel saab kauem magada :S

Eilne üritus oli hea. Under Mariè on mu meelest alati lives hea olnud, vokaal on neil hea, sünt on hea, trummid on head... (peaks vist mõne hea sünonüümi ära õppima).

Vahepeal olen ühe raamatu ka läbi lugenud - Jack Kerouac "Teel". Mulle meeldis, väga õigel ajal loetud raamat, täis samu küsimusi, mis mu peas viimasel ajal ringi keerlevad, muutis kõik küsimused veel suuremateks küsimusteks. Tüüp reisib mööda Ameerikat ringi, tal on hullud sõbrad, kohtub pööraste inimestega, teevad pööraseid asju. Hästi oli kirjutatud, meeletult lihtsalt kohati, aga siis on jutu sisse pikitud huvitavaid mõttekäike ja õpetlikke ütlusi. Kahjuks olin ma nii laisk ja ei viitsinud neid eriti kirja panna, aga mõned tsitaadid kirjutasin üles, nendest peaks enam-vähem romaani mõte ka välja tulema, panen need "mõned" siia enda jaoks kirja, et hiljem seedides need jälle üle lugeda:

Armastus on kahevõitlus

Korraga nägin ma pisikest hulgust laterna all passimas, pöial püsti, vaene lootusetu vennike, vaene äraeksinud keegi, pennitute tühermaade murdunud vaim.

Kas pole tõsi, et sa alustad oma elu armsa lapsukesena, kes usub oma isa katuse all kõike? Siis tulevad päevad, kui sa oled hale ja õnnetu ja vaene ja pime ja komberdad värisedes läbi painajaliku elu kui kaeblev ja trööstitu tont.

Vaatasin oma puhaste, teelolija silmadega seda New Yorgi metsikut saginat, seda täielikku hullumeelsust: miljonid ja miljonid sebivad dollarite järele ringi, idioodi unenägu - kokku kraapida, võtta, anda, ähkida, kärvata, kõik selleks, et jäledasse Long Islandi tagusesse hauakambrisse maetud saada.

Mis tunne see on, kui sa sõidad inimeste juurest minema ja need jäävad väiksemaks, kuni sa näed, kuidas nad muutuvad täppideks ja hajuvad. See on see, et meie üle kaarduv maailm on liiga suur ja see on hüvastijätt. Aga me kummardume ette järgmise seikluse poole mis taeva alt vastu liigub.

Ma jõudsin vaid hetkeks ekstaasi, kuhu ma alati olin tahtnud jõuda, ekstaasi, kronoloogilisest ajast samm edasi, ajatutesse varjudesse, imestusse, viletsa sureva ilma üle ja tundeni, et mind sunnib edasi liikuma mu kandu nooliv surm, iseenda kandu talluv fantoom, ja ma ise olin tormamas hüppelauale, kust inglid tuvidena õhku pahvatasid, lendamaks loomata tühjuse pühasse avarusse, säravas mõistusetuumas kiirgamas valmimata kujutlused ja võimalused, mu ees, maagilises taevas, langevad putukasülemina avali lugematud lootosemaad. Kuulsin kirjeldamatut, pulbitsevad karjet, mis oli kõikjal, mitte ainult mu kõrvus ja millel polnud helidega mingit pistmist. Taipasin, et olen lugematuid kordi surnud ja taassündinud, aga ei mäleta sellest eriti, sest elu läheb surmaks ja surm eluks üle nii tontlikult lihtsalt, tühjuse maagiline tegu, nagu miljonikordne uinumine ja ärkamine, selle täielik tavalisus ja sügav rumalus. Sain aru, et see sünni- ja surmavirvendus võtab aset mõistusetuuma stabiilsuse tõttu, nagu tuulepuhang paneb virvendama puhta ja rahuliku peegelsileda veepinna. Ma tundsin magusat pulseerivat õndsust nagu suurt heroiiniportsu laias veenis, nagu õlgu väristamapanevat veinilonksu õhtupooolikul; mu keel pakitses. Arvasin, et suren juba järgmisel hetkel. Aga ma ei surnud...

Neil on mured. Nad loevad miile, nad mõtlevad, kus täna õhtul magada, kui palju pentsu peale raha läheb, mis ilm on, kuidas nad kohale jõuavad, aga tegelikult jõuavad nad sinna kohale nagunii, saad aru ju. Aga neil on vaja muretseda ja igasuguste võltside hädavajadustega aega petta, üleni hädaldavad ja kaeblikud, nende hinged ei jää rahule enne, kui nad endale mure on leiutanud ja tõestanud, et see on mure, siis haagivad nad enda sellele külge ja kui see kord neil ligi on, siis teevad nad sobiva näo ette ja hoiavad murest kinni ja on, saad aru, õnnetud, ja aeg lendab kogu aeg neist mööda ja nad teavad seda ja see teeb nad kah lõputult murelikuks.

Häving kerkis nagu liblikaparv.

Sõitsime edasi. Kuskil meie selja taga või meist eespool vedeles selles tohutus öös ta isa, tatirida lõual, püksid täis kustud, kõrvad kitti täis, nina katki kriibitud ja võib-olla juuksed verekorpas, kuupaistel kuskil põõsa all - ei mingit kahtlust.

Sa ei saa niimoodi mööda maad ringi tõmmata ja lapsi teha. Need vaesed olevused kasvavad üles abitutena. Sa pead neile elus mingi võimaluse andma.

Me oleme virvendus alaspidi rippuva tühjusejärve pinnal.

Need kõik olid pildid, mida kunagi meie lapsed imetledes vaatavad, et kui malbelt ja stabiilselt nende fotovanemad elasid, nad tõusid hommikuti voodist, et tarmukalt elu kõnniteid pidi jalutada ja lapsukesed ei oska kunagi uneski näha meie tegeliku elu pööraseid hulluseid ja mässe, meie tegelikku ööd, seda põrgut ja mõttetut tühjust. Haledad idiotismivormid.

Nii et kui Ameerikas päike loojub ja ma istun vanas lagunenud jõesadamas ja vahin kauget, kauget taevast New Jersey kohal ja tajun kogu seda uskumatut maalarakat, mis ühes üüratus tükis end läänerannikuni lahti kerib, ja kogu seda teed, mis sinna viib, ja seal mõõtmatuses kõiki unistavaid inimesi ja tean, et Iowas, seal maal, kus lastel nutta lastakse, nutavad nüüd kõik lapsed, ja täna tulevad tähed välja ja kas sa siis ei tea, et jumal on Karupoeg Puhh. Õhtutäht heidab oma mahedat ja kaitsvat helki preeriatele, see on just enne, kui saabub täielik öö, mis maad õnnistab ja jõgedele hämarust kallab ja mäetippe katab ja mässib endasse viimase kalda, ja keegi , mitte keegi ei tea, mis meist saab, peale selle, et me jääme masendavalt hädiseks ja vanaks...

Sildid: ,