Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

pühapäev, aprill 22, 2007

Mõned mõtted tõlkimisest

Mõned mõtted, mis tekkisid "Ilukirjandusliku teksti praktilise tõlkimise" loengukursusel. Kasutasin ka Henrik Sepamaa artikleid "Pilk ilukirjanduse tõlkimise küsimustesse" ja "Mõtteid kirjanduslikust tõlkimsiest".
PS Kõike ei tasu võtta tõepähe, lihtsalt algaja mõtted.

Eesti kirjandusmaastikul on tõlgetel väga suur roll. Teatavasti olid ju esimesed eesti keeles ilmunud teosed tõlked ja ka tänapäeval ületab tõlkekirjandus arvuliselt algupärast. Aga milleks üldse on meile tõlketeoseid vaja?
Tõlketeosed rikastavad meie kultuuri ning teevad arusaadavamaks teiste rahavaste kombed ja käitumistavad, nad on justkui teiste rahvaste kultuuri vahendajad. Kultuuritaust väljendub autori keelekasutuses, tegelaste hoiakutes ja käitumises, lisaks veel keskkonnakirjeldustes ja teoses toimuvates sündmustes. Selleks, et tabada ära ja osata seda tausta edasi anda ka teises keeles, peab tõlkija väga hästi tundma teose autori päritolumaad, sealseid kombeid, ajaloolist tausta, isegi looduseripära, samuti tuleb ära tabada ka autori eripärane stiil. Selline oleks ideaalne tõlkija, aga paraku on selliseid vähe.

Henrik Sepamaa on öelnud, et tõlkija peab autoriga otsekui ühte sulama, omandama tema „käekirja“. Ideaalne oleks, kui tõlkija saaks pikemat aega järjest tegeleda ühe autoriga, tõlkida järjest mitut ühe autori teost, et seda „käekirja“ aina paremini hoomata. Sepamaa arvates ei tohi tõlkida sõnu, isegi mitte üksikuid lauseid, vaid teost tervikuna. Oma vähestele tõlkekogemustele toetudes võin öelda, et mitte mingil juhul ei ole võimalik ilukirjanduslikku teksti adekvaatselt tõlkida nii, et see on eelnevalt tervenisti läbi lugemata. Tõlkija peab enda jaoks läbi mõtlema loo tegevuspaiga, tegelased ja aja. Ta peab manama silme ette pildi teoses toimuvast, et seda selgelt ka lugejale edasi anda. Ära tuleb tabada näiteks erinevate tegelaste kõnemaneer ja see ei ole võimalik, kui ei tajuta teost tervikuna, vaid hakatakse lihtsalt algusest tõlkima. Sama kehtib loomulikult ka toimetajate kohta, asjatuid stiiliparandusi teevad need, kes pole tervet teksti läbi lugenud.

Enamasti arvatakse, et tõlkija puhul piisab heast võõrkeeleoskusest. Enne ilukirjandusliku teksti tõlkimise kogemust arvasin ka mina nii. Nüüd tundub mulle, et võõrkeeleoskusest palju olulisem on emakeeleoskus ehk siis see keel, kuhu tõlgitakse (siinkohal täpsustan, et loomulikult peab tõlkija oskama ka võõrkeelt, ainult sõnaraamatute põhjal tõlkida ei ole võimalik (võib-olla ainult mehaaniline tõlkimine), kuid hea tõlkija ei ole inimene, kes võõrkeelt valdab ideaalselt, aga emakeele sõnavara ja struktuuri kasinalt). Henrik Sepamaa on öelnud: „Sisulise ja stiililise adekvaatsuse kõrval peab tõlge olema nii heas, ladusas ja laitmatus keeles, et ta lugejale ei tundugi tõlkena“. Lugejale peab jääma mulje, nagu oleks autor kirjutanud eesti keeles.

Tõlkimine on loov tegevus ja nõuab kirjanduslikku annet. Ka Sepamaa ütleb, et paljas võõrkeelte oskus ei tee kellestki head tõlkijat, sest tõlkimine on eeskätt kirjanduslik, mitte lingvistiline töö. Kathy Page`i jutustus „Wonder“ oli mu esimene kogemus proosateksti tõlkimisel ja pean tunnistama, et see on peaaegu täielikult bukvalistlik tõlge. Raske oli teksti sisse elada, hoidsin kramplikult tõlkest kinni ja ei julgenud sellest üldse kõrvale kalduda. Teist teksti tõlkides lasin mõtte ja keele juba pisut vabamaks, püüdsin leida esimestele pähetulevatele sõnadele sünonüüme, et luua huvitavamaid varjundeid, aga suurem osa tekstist on siiski pigem sõnasõnaline. Esimeste tõlgete puhul ei saagi veel oodata ideaali, arenemistee on väga pikk.

Ühe või kahe sõnaraamatu kasutamisest tõlkimisel jääb selgelt väheks. Lisaks inglise-eesti sõnaraamatutele olid hädavajalikud ka ükskeelsed sõnaraamatud. Näiteks inglise keele seletav sõnaraamat aitas avada sõnade semantilist tausta. Eesti keeles on väga head abimehed fraseoloogiasõnaraamat, sünonüümisõnastik ja loomulikult ka ÕS.

Toimetaja töö on tõlketeksti puhul igati tänuväärne. Raske on kriitilise pilguga üle vaadata enda tõlgitud teksti, paratamatult jääb sisse anglitsisme ja struktuurivääratusi, mida tõlkija ise ei oska/suuda ära parandada, sest ta on selle teksti loonud ja on originaalis nii kinni, et ei oska vigu tähele panna. Tõlgete toimetamise kogemus oli mul varem. Kummaline ja ühtaegu ka huvitav oli see, et võõraid tekste toimetades ei ole lausete ümbertegemine ja stiilivääratuste leidmine olnud väga suur probleem, aga enda tõlgitud tekstis ei suutnud ma asjalikke parandusi teha. Ma sain aru, et lause ei kõla hästi ja on kohmakas, aga olin selles nii kinni, et paremat asemele mõelda ei osanud.

Samuti ei saanud ja ei julgenud ma olla nii loov, kui ise mõnda kirjanduslikku teksti kirjutades, kartsin originaalist eemalduda. Tõlkimise puhul ongi huvitav see, et tõlkija tegelikult justkui kirjutab täiesti uut ilukirjanduslikku teksti, aga tegelased, sündmused, aeg, ruum ja stiil on ette antud.

Siinkohal pean vabandama kõigi luuletõlkijate ees, aga mulle tundub, ja ka tõlkimise loengukursus ei suutnud mu arvamust muuta, et luuletõlked on mingis mõttes lugejate petmine. Luuletekst on tavaliselt lühike, selle iga fraas või lausa iga sõna võib kanda mingit olulist tähendust, mis seda teksti mõista aitab, luuletaja on sõnadega maalinud võib-olla pildi enda elust või mingist konkreetsest sündmusest ja pannud selle kindlasse vormi, aga tõlge võib seda kõike muuta. Tõlge on paratamatult originaalist väga palju erinev. Kui tõlkija üritab võimalikult täpselt anda edasi luuletuse sisu, siis paratamatult kannatab vorm ja kui väga rangelt vormi jälgida, siis ei ole võimalik edasi anda sisu, sest kui võrrelda kas või inglise ja eesti keelt, siis inglise keel on palju lühem kui eesti keel, seega tuleb mõtteid edasi anda väga lühidalt. Ma ei taha öelda, et luuletusi ei oleks üldse mõtet tõlkida, kindlasti on, mingi pildi see ikkagi luuletajast annab, kuigi minu arvates mitte väga adekvaatset. Lahenduseks võiks olla, et tõlkeluuletused ilmuksid alati koos originaaltekstiga. Seda varianti on päris palju kasutatud. Sellisel juhul saaks luuletuse algupärast keelt oskav inimene lugeda kõrvuti nii originaali kui ka tõlkija interpretatsiooni. Nii oleks huvitav jälgida, kuidas ja kas tõlkija on edasi andnud sisu/mõtet, või on tema jaoks olulisem hoopis vorm ja samal ajal luuletuse algupärast keelt mitteoskav inimene saaks tutvuda ainult tõlkega.

Mulle tundub, et ideaalne oleks, kui ülikoolis oleks iga eriala õppekavas sees ka tõlkimine. Tõlkimise kogemus aitab hiljem võõrkeelseid tekste palju paremini interpreteerida ja mõista, lisaks tuimale sõnasõnalisele tõlkimisele aitab näha ka sõnade taha.

Ah, rohkem ei viitsi.