Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

pühapäev, aprill 29, 2007

Raamatud

Vahepeal sai kähku maailmakirjanduse eksamiks paar raamatut loetud.
Vladimir Nabokov "Lolita" - esimene raamatu mu elus, mida kaks korda lugenud olen. Esimest korda lugedes olin sama vana kui Lolita, seega mitte just eriti asjalikus eas. Paljud ütlevad, et seda raamatud on vastik lugeda, sisu pärast. Minu meelest mitte. Sama, mis lugeda ükskõik millisest teisest kuritööst või karistusest. Ainult et see romaan on meeletult hästi kirjutatud, seal on mingid meeletult head psühholoogilised nõksud, mida alguses ei pane tähelegi, aga lõpus märkad, kuidas see on miskit segamini pööranud (sama segamini, kui mu jutt praegu :D). Üsna hästi on see raamat Lolita põhjal lahti seletatud siin: http://www.teataja.ee/et/elolo.php

Ernst Hemingway "Mehed ilma naisteta" - novellikogu. Need novellid ei öelnud mulle peaaegu mitte midagi, ei tea miks, aga Hemingway mulle ei istu, novellikirjanikuna vähemalt küll mitte. Kõik.

Tennessee Williams "Tramm nimega iha" - esimene näidend, mida ma lugesin suhteliselt suure huviga. Sisus ei olnud midagi erilist ja kohati isegi häiris see pirtsutav kõrgklassi daam, sest tuletas mulle kogu aeg millegi pärast "Uhkust ja eelarvamust" meelde, aga kirjutatud oli kuidagi nii, et ka lugeda oleks nauditav, mitte ainult teatris esitamiseks. Põhiteemaks oli ideaalide ja unistuste vastandamine reaalsuse ja jõhkra tegelikkusega. Naistegelased olid huvitavamad kui mehed, jäi mulje, nagu oleks naise kirjutatud. Aga see vastikult alandatava naise motiiv käis närvidele ja ajas keema, oleks üks kord, aga tervet teost läbis vastik meeste ülemvõim - peksti ja vägistati naisi.

Ja siis veel Anna Ahmatova luule. Sada korda vist olen juba öelnud, et tõlkeluule mulle ei istu, ilmselt on eestikeelsetes tekstides rohkem Doris Karevat kui Ahmatovat. Tema luule kohta on öeldud, et see annab suure hingelise elamuse. Ma ei tea, mulle küll ei andnud, liiga naiselik halamine ja armastuse järele karjumine (mul ei ole naiskirjanike vastu midagi, aga selline halamine ja "oo mu armas, kus oled sa, millal tuled, lalllalllaaa - vot sellised asjad ei meeldi). Muidugi oli ka häid tekste, eriti elu lõppjärgus kirjutatud filosoofiline ja kodanikuluule. Lõpetuseks üks näide siis siia ka:

Jah, armastasin küll neid istumisi öiseid,-
laud kitsuke täis klaase kõlisevaid, jäiseid,
must kohv, kust tõusis hõljuv peen aroom,
kuum punav ahi raskelt lõõtsutav kui loom
lõõp kirjandusest, kunstist vaimujõudne
ja sõbra esimene pilk nii abitu ja õudne.

Hetkel käsil Karl Ristikivi "Klaassilmadega Kristus", lõpuks ometi.

Sildid: