Jälle teatrist

Klassikalist või traditsioonilist teatrit oli vahelduseks väga hea vaadata. Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4" jättis väga sügava mulje. Ma läksin teatrisse õnneks väikese umbusuga, et kas ma pean ikka 4,5 tundi vastu, aga etendus täitis selle aja nii ilusti ära, et sisseelamiseks ei olnud mingeid raskuseid, tüdimust ei tekkinud, oli ainult üksikuid stseene, mis ehk oleksid võinud lühemad olla, aga etenduse pikkus oli igati põhjendatud, sisutihedus säilis lõpuni.
Lugu sellest, kuidas naine ja mees üksteist väga armastavad, aga armastavad teineteisest mööda, kujutlus abielust on mõlema jaoks erinev, kujutlus inimestest ja elust üleüldiselt on täiesti erinevad.
Taaskord pean ma kiitma lavastajat, Nüganen on ikka paganama head tööd teinud. Etenduses oli kõik pisiasjadeni läbi mõeldud, väikeseid sümboleid tekitati kõikvõimalike vahenditega. Valgustus andis tohutult efekte, ma pole üheski etenduses kunagi sellist valguse mängu märganud, ometigi mõjus see tohutult loomulikult - kui lava muutus toaks, siis muutus ka valgustus äärmiselt hubaseks/tubaseks, metsas olles põlesid laval hoopis teised tuled ja valgus oli hoopis teine ja nii absoluutselt iga kohamuutusega, kõhedatel hetkedel saali täiesti pimedaks muutmine tekitas kõhedust küll.
Kolmnurkse lava ääretu hea kasutus ja täitmine tuleb ka ära mainida, stseenide ja asukohtade vahetus laval publiku silme all toimus tohutult loomulikult, rongipinkidest või trammipinkidest, mis liikusid rööbastel, said pargipingid või kodused diivanid ja nende liigutamine laval toimus muuseas ja loomulikult, krigina saatel - elu hammasrattad ja igavene teelolek. Kui ma ei eksi, siis sai see etendus ka mingi sellise auhinna, parim lava täitmine vms. See etendus on üleüldse tohutult auhindu saanud. Kes Linnateatri põrgulaval on etendusi vaatamas käinud, see teab kui tohutult raske saal see tegelikult on, raske just oma kuju ja soppide ja postide pärast. Aga sel korral oli see ikka tõpoolest väga hästi ära kasutatud. Huvitavalt kasutati ka rippuvaid nööre, mida ma alguses pidasin poomisnöörideks, aga tegelikult olid need trammi käetoed, veel kasutati neid lendamiseks lava ühest otsast teise.
Karinit mängiv Hele Kõre sai selle rolli eest parima naisnäitleja preemia. Ja tema rolli sisseelamine on tõesti hämmastav. Kuigi mul isiklikult tekkis Karini kui tegelaskuju suhtes lõpuks üsna suur põlgus, ma olin igat pidi Indreku poolel. Karinile oli väline sära liiga oluline, ta oli liiga impulsiivne. Ka Indrek Sammul tegi Indrekuna väga hea töö mu meelest, äärmiselt hästi välja joonistatud karakter, mis sest, et ta Karini varju jäi. Mehed enamasti esindavadki suhtes rahulikumat poolt, naised on hüsteerilised. Indrek oli inimlik, tohutult inimlik, väljakujunenud väärtushinnangutega.
Kahjuks Rain Simmulile Köögertali roll mu meelest eriti ei sobinud, ilmselt on see minu harjumus näha Simmulit rahulikes ja sügavates rollides, mitte priiskaja, pidutseja ja petturina. Sellest on ka juba kõrini, et Andres Raag mängib kogu aeg petturit, lipitsejat ja naistemeest (võib-olla ei mängi ka kogu aeg, aga mulle millegi pärast on selline mulje jäänud).
Muidugi ei saa mainimata jätta ka Tiinat, keda mängis Evelin Pang, vaoshoitud ja hästi välja joonistatud tegelaskuju.
Kui ma alguses ütlesin, et etendus oli armastusest, siis tegelikult oli see ka surmaihalusest, usust, inimese väiklusest, ükskõiksusest teineteise vastu, kasuhimust, naiste tugevusest ja nõrkusest, meeste tugevusest ja nõrkusest jne jne. Kõikehõlmav etendus, ühiskonda peegeldav, olenemata sellest, et Tammsaare kirjutas oma "Tõe ja õiguse" hoopis teistsugusel ajal, peegeldab see ka praegust hetke.