Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

teisipäev, veebruar 26, 2008

Olematu elu

Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist.
Mul oli juba kergelt häbi, et ma polnud Emil Tode "Piiririiki" lugenud. Nüüd olen. "Piiririik" on just selline kirjandusteos, mis räägib mittemillestki ja ometigi räägib väga paljust. Ma ei oska seda fenomeni seletada ja raamatutest, mis mulle meeldivad, ei oska ma tihti millegi pärast üldse rääkida. Sellest ka ei oska. (Hulk aega on vahepeal mööda läinud. Kas see lause ei kõla mõttetult? Kuhu mööda? Ja mis hulk?)"Piiririik" koosneb kirjadest, ausatest ülestunnistustest, justkui mittemillestki - iseendast, oma mälestustest. Lõpus mõrva ülestunnistamine on juba raamatu keskel aimatav ja ei üllata enam sugugi, aga tundub, et see ei peagi üllatama, kõik jookseb sujuvalt ja lineaarselt. Vanaema liin on huvitav. Homoseksuaalsuse teema 1993ndal aastal ilmunud teoses on üllatav, tänapäeva kontekstis küll enam mitte, aga 15 aastat tagasi Eesti ühiskonnas vast küll, eriti kui sellest nii avameelselt ja muuseas räägitakse. (Kuigi päike paistis mulle silma, nägin ma ometi, et Franz vaatab mind selle uduse ja alandliku pilguga, mida ma jälestan, ma ei talu, et mind armastatakse, see on nii alandav.) Mõnus raamat mälestuste mälestustest. (Näed, kui ma hakkan meelde tuletama, siis ma mäletan küll, ma mäletan liigagi palju!) Mis see piiririik on? See on maa, mida pole olemas - maa, mida kahest küljest piirab madal kivine meri ja kolmandast küljest suleb väljapääsu latakas järv ja neljandasse külge jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike.

Tead, mul on tunne, et ma raiskan olematut raha, täpselt samuti, kui ma elan olematut elu. Mu liigutused, mu elupäevad on vaid tõenäosed, aga ometi nad kestavad ja pangaautomaat ei tõrgu mulle raha andmast, ainult suriseb natuke aega, siis ilmub ta lõugade vahele saja- või kahesajafrangine. Ma tõmban selle sealt ära, enne kui ta ümber mõtleb, ja teen minekut nagu varas.
Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.

Sildid:

4 Comments:

Blogger Tiiu said...

Ma loen Su blogi suure huviga. Mul on kujunemas arusaam, et olen tasadilt, mis ei võimalda mul veel mõista ei Bulgakovit, Toded, Markuez`i ega ka näiteks isegi Kivirähki. Ma ei leia nende raamatutest mitte midagi, millega haakuda, mis oleks huvitav. Mulle oleks tõlki vaja ja selline omamoodi tõlk oled mulle hetkel Sina. Või on sel fenomenil veel mingi seletus peale nö vibratsioonilise. Aare Pilv püüdis kord mulle vastu tulla ja mind harida, aga ma ei saanud kidagi aru tema vaimustusest mõnu tunda luuletusest, kus räägitakse purgist kui lillevaasist ja armatsemisest odavas hotellitoas - see pidavat nii eriline olema.Viimases Sirbis on isamaalist luulet nt Triin Sooäärelt. Tõlki vajaksin ka tema puhul.

26 veebruar, 2008 18:56

 
Blogger LiizaKazz said...

triin soometsalt tahtis ülalkõneleja öelda ma arvan :D

aga kuule, maa mida ei ole. õnne rääkis tuulemaast, Gustav Suitsu Tuulemaast. 1913 kirjutatud luulekogu, mis näitab Eestit (mida veel muul moel ei eksisteerinud, kui lihtsalt keeleliselt kõlastatud epigoonide luules) nii ausalt ja ilusti, et lausa hämmastav. Maa, mille peab tegema. Maa, mida peab harima jne jne jne

Ühesõnaga.

1990ndate algus peab vist midagi sarnast olema, mis 20. sajandi 10ndad ja 20ndad. Uus voolab sisse ja uut kirjutatakse. Uut maast, mida tegelikult ei olnud.

26 veebruar, 2008 20:59

 
Blogger Annika said...

Laias laastus võib minu arvates lugejad jagada kaheks: 1)lugejad, kes loevad ja otsivad raamatust lugu; 2) lugejad, kelle jaoks lugu on kõrvaline ja kes otsivad seda miskit, mis loo lugejale tundub tühine ja igav. Seda mittemidagit.
Lihtsalt nii on, nii peabki olema. Lugemismudeleid on tegelikult tohutult, ma arvan, et iga lugeja loeb igat raamatut omamoodi. Võib-olla Tiiu Sina oled loo lugeja. Ma näiteks loen praegu Swifti "Gulliveri reise", mis on ainult üks suur lugu, ja ma ei suuda mitte kuidagi sellega haakuda, lihtsalt ei oska ja kõik.

Katrinale - jah, tänases postmodernismi loengus ma mõtlesin, et nii nagu Disneyland on hüperreaalsus, nii oli ka Eesti kunagi hüperreaalsus, simulaakrum - Tuglase "Tuulemaas" ja Tode "Piiririigis", justkui tõestus millestki, mis on olemas, aga mida tegelikkuses ei eksisteeri.

27 veebruar, 2008 22:54

 
Anonymous Anonüümne said...

Mulle on loo kõrvale mõtet, sügavusi vaja. Lihtsalt lugu kui selline mind ei köidaks. Hiljuti tabasin ära, miks see nõnda vajalik on: kuna olen sündinud suure valukehaga, mittesoovituna, siis on mul vaja olnud otsida elu mõtet. Alles nüüd hakkan oma sünnistressidest vabanema ja selleks on kaasa aidanud mõtte leidmine.Inertsist otsin igast raamatust tsitaate, mis kosmilise tarkusega haakub.

Aitäh, mulle väga te vastused meeldisid, täiesti hariv oli!Mul on noortelt veel palju õppida!

:-)

28 veebruar, 2008 09:17

 

Postita kommentaar

<< Home