Olematu elu

Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist.
Mul oli juba kergelt häbi, et ma polnud Emil Tode "Piiririiki" lugenud. Nüüd olen. "Piiririik" on just selline kirjandusteos, mis räägib mittemillestki ja ometigi räägib väga paljust. Ma ei oska seda fenomeni seletada ja raamatutest, mis mulle meeldivad, ei oska ma tihti millegi pärast üldse rääkida. Sellest ka ei oska. (Hulk aega on vahepeal mööda läinud. Kas see lause ei kõla mõttetult? Kuhu mööda? Ja mis hulk?)"Piiririik" koosneb kirjadest, ausatest ülestunnistustest, justkui mittemillestki - iseendast, oma mälestustest. Lõpus mõrva ülestunnistamine on juba raamatu keskel aimatav ja ei üllata enam sugugi, aga tundub, et see ei peagi üllatama, kõik jookseb sujuvalt ja lineaarselt. Vanaema liin on huvitav. Homoseksuaalsuse teema 1993ndal aastal ilmunud teoses on üllatav, tänapäeva kontekstis küll enam mitte, aga 15 aastat tagasi Eesti ühiskonnas vast küll, eriti kui sellest nii avameelselt ja muuseas räägitakse. (Kuigi päike paistis mulle silma, nägin ma ometi, et Franz vaatab mind selle uduse ja alandliku pilguga, mida ma jälestan, ma ei talu, et mind armastatakse, see on nii alandav.) Mõnus raamat mälestuste mälestustest. (Näed, kui ma hakkan meelde tuletama, siis ma mäletan küll, ma mäletan liigagi palju!) Mis see piiririik on? See on maa, mida pole olemas - maa, mida kahest küljest piirab madal kivine meri ja kolmandast küljest suleb väljapääsu latakas järv ja neljandasse külge jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike.

Tead, mul on tunne, et ma raiskan olematut raha, täpselt samuti, kui ma elan olematut elu. Mu liigutused, mu elupäevad on vaid tõenäosed, aga ometi nad kestavad ja pangaautomaat ei tõrgu mulle raha andmast, ainult suriseb natuke aega, siis ilmub ta lõugade vahele saja- või kahesajafrangine. Ma tõmban selle sealt ära, enne kui ta ümber mõtleb, ja teen minekut nagu varas.
Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.