Kõne on elumoment
Täna ma sain lõpuks vist aru, millised kirjanikud mulle meeldivad. Mulle meeldivad kirjanikud, kes oskavad kirjutada mittemillestki. Ehk siis, mulle meeldivad kirjandusteosed, mis räägivad mittemillestki, aga ometigi räägivad. Mhmh, täpselt nii ongi.
Natuke kirjatükist, mis ikkagi räägib millestki:
Filoloogiks õppides puutusin ma keele eri aspektidega päris palju kokku. Nüüd pole ma enam ammu üldse keele peale mõelnud (arusaadav, et minus ei ole absoluutselt filoloogi soont), aga Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri "Hermeneutika ja kriitika" pani pisut mõtlema küll jälle. Ta ei ütle keele kohta küll midagi uut, mida ma varem poleks teadnud, aga ma olin unustanud, kui võimas on tegelikult keel, mida me räägime. Ja mitte ainult räägime, vaid olulisem ongi vast see, et me ka mõtleme selles keeles. Keel ongi Schleiermacheri järgi mõtte laad ja viis tegelik olla, sest mitte keegi ei saa mõtelda sõnadeta. Mõtlemine on sisemine kõnelemine. Ja lisaks sellele on iga inimene koht, kus antud keel end ühel eripärasel viisil kujundab. Igaüks meist on räägitava keele erivorm. Üksikisik saab mõelda vaid neid mõtteid, millised omavad tema keeles juba oma märgistusi.
On kaks lähenemispunkti, ühe puhul on keel vahend, mille kaudu või mille abil väljendab inimene oma mõtteid. Teisel puhul on keel see, mis tingib inimese mõtlemist - inimene on koht keele jaoks ja kõnelemine on keele enese ilmutamine. Ehk siis, nagu Andrus Tool järelsõnas ütleb: "Kõneleja suhe keelde on kahetine. Ühelt poolt on keele totaalsus tema jaoks etteantud suurus, mille reeglitele tuleb üksikul inimesel alistuda, et tema enda kõne oleks teistele arusaadav. Teiselt poolt on aga indiviid see koht, kus keel muutub, kus keelde tuleb midagi uut".
Mulle meeldib mõelda, et keel on midagi väga võimsat. Kõige alguses oli ju ka Sõna.
Tegelikult räägib Schleiermacher siiski ju hermeneutikast ehk tõlgendamisest, mitte keele spetsiifikast. Ja tema arvates on meie kui tõlgendajate ülesanne see, et kõigepealt peame me mõistma teost ja selle keelt sama hästi kui selle autor ning lõpuks paremini kui autor. Nii on ülesanne lõputu, sest see, mida me kõnemomendis näha tahame, on mineviku ja tuleviku lõpmatus. Ja selle pärast me muudkui loemegi kirjandust üle ja kirjutame uusi käsitlusi teostest ja lükkame vanu ümber jne jne. Lõpmatus on üks tore asi.
Sildid: Raamatud
posted by Annika at 22:44
4 Comments:
ma i tea
võib-olla olen ma endiselt selline lammas (kes määgida ei oska)
ja võimalik, et ei oska ka.
Ma ei tea.
Aga põhimõtteliselt minu meelest koosneb üks teos kolmest asjast:
1) keel
2) autor
3) ideed - süzeed
4) lugeja
ja minu jaoks on vahel hästi oluline tabada üldpilti, või üldkonseptsiooni, mis on mingisuguses keeles, mingil konkreetsel sünniaastal sündinud autori kirjutatud, mingi konkreetne idee, või süzee. Vahet ju pole.
Näiteks täna nägin unes väikesi lapsi neljakesi ühe ratta otsas (see ei olnud kolmerattaline vaid täiesti tavaline veneaegne kaherattaline. Sõitmas kuhugi hästi hästi kaugele ja minust möödumas.
Kuna neil neljal oli väntamisest täiest siiber, aga kuhugi pidid nad kiiresti sõitma, siis nad käskisid mul järgi joosta ja nende ratast väntama hakata. Aga ma ei jõudnud.
Mida selline naljakas lugu võiks tähendada? Selleks, et seda interpreteerida tuleb ilmselt mõelda mitmel tasandil. Eelkõige aga just minu tasandil, sest see on antud hetkel oluline. See on idee. Mis unes ei olnud keeleline ega pildiline vaid kogemuslik. Keeleliselt valisin ma välja praegu kõige olulisemad (enda meelest ja praegu) sõnad, et edasi anda seda, mis ma tookord unes mõtlesin. Aga selle kõige taga on tegelt mõte - mingi keskmisest tähtsam ja suurem mõte.
Keel ei ole täiuslik, ta on valiv. Ta valib selle, kes räägib. See keegi valib omakorda selle, millest räägitakse. Ja see, mis valib omakorda, kes loeb. Ja see, kes loeb jõuab tagasi keele juurde ja siis autori positsiooni juurde. Ehk siis määrib loole/tekstile kaela mõtte, idee/süžee.
aga jah. Mulle väga meeldib seda siin lugeda. Markeeri palun Hermeneutikaks. :D
20 veebruar, 2008 11:49
Sellega olen nõus, et keel valib selle, kes räägib. Aga ma arvan, et see keegi ei vali seda, millest räägitakse. "Millest rääkimise" valib mu arvates hoopis mõte, mingi alateadlik asi, mis aga ilma keeleta ei leiaks mittemingisugust väljendust. Ka pildid on minu jaoks keel, pildiline keel, märk. Lugejana ma ilmselt jõuan jah keele juurde tagasi, aga mitte lõpuni, sest iga üksikisiku keel ja sellega seoses ka mõtlemine on erinevad. Ja autori positsiooni juurde jõudmise poole kõik lugejad püüdlevad, aga mitte kunagi ei jõua, sest ei ole võimalik jõuda teise inimesega võrdsele tasemele, võrdsesse seisundisse ja võrdsesse keelde. See on see lõpmatus, mis mulle meeldib. Tõlgendusvõimaluste lõpmatus.
20 veebruar, 2008 12:28
Lõpmatus tuleb juurde teadasaamisest.
Üks asi on see, mis luuletaja/kirjanik saab teada, teine asi on see, mis toimub lugeja peas.
Lugeja saab kogu aeg midagi teada ja seetõttu võtab ta teksti teistkordselt lugedes teisiti vastu. Ta on arenenud, tekst võib talle veel rohkem korda minna, kui eelmine kord ja teisalt ei pruugi see talle üldse enam korda minna.
Aristotelesel on vist need neli asja, mida võib ilmselt rakendada ka kirjandusteose puhul (hästi praktilised asjad):
1) millest see on? (mis materjal: keel)
2) mis selle tekitab? (kes tegelikult: inimene - lugeja/autor - oma minevikuga, oma probleemidega, mis vahel võivad inimlikud-isiklikud olla, vahel aga nagu sinul filosoofilised: loe kasvõi Thomas Manni "Doktor Faustust")
3) mis annab sellele äratuntava kuju? (struktuur: sõnade kord, mis on alati olemas, selektsioon - apolloniaanlik või dionüüsoslik kord sõnades, kas kired või harmoonia on tähtsamad)
4) miks see on? - (Heidegger nimetab seda vist abinõuks, see on põhjus, miks see asi on meie jaoks oluline, ehk siis mai tea idee/süzee oleneb kui kaugele lugeja/kirjanik on arenenud. Mis üldse tähendab areng mingisuguses kindlas kontekstis? Heidegger toob välja oma teoses Kunstiteose algupära ühe minu jaoks huvitava aspekti kunstiteose juures: kunstiteos nt van goghi talunaise saapad näitab meile (tegelt Heideggerile) saabaste inimlikku mõõdet ehk siis saapaideed, räpased saapad, mis aitavad kandjal meele pidada võimalust tööle ja sealtkaudu ellujäämisele, olemasolule. Tegelikult, kui me neid saapaid ise vaatame võime näha hoopis midagi muud, tänapäeval ehk isegi midagi mõnusat, seikluslikku, maalähedast, seega reaalset, seega midagi sellist, mis meid puudutab. Aga erinevad asjad puudutavad erinevaid inimesi, muide ühe ja sama kunstiteose puhul.)
Mmmmhhh... no lõpmatus on see igal juhul. Olgu siis lugejal ja kirjanikul erinev keel või lihtsalt erinevad probleemid, mida nad ühe ja sama keelega lahendada püüavad. Keel on igal juhul nii öelda see pidepunkt, millest minnakse edasi. Isegi mitte alati sõnaline vahel lihtsalt märgiline keel, nagu see kui peika sulle sõbrapäevaks mitu punast roosi kingib, on keel. Süsteem ühesõnaga.
20 veebruar, 2008 15:15
Heideggeri ma hakkan nüüd järgmisena lugema, tema "Olemist ja aega", eks näis, mis ma siis mõtlen, sest ma mõtlen kogu aeg ümber.
20 veebruar, 2008 19:45
Postita kommentaar
<< Home