Ei ole maad vanadele meestele

Ma olen väga harv kinokülastaja ja üldse filmimaailmas orienteerumises täielik võhik. Õnneks on viimasel ajal minus pisut huvi tekitatud ja nii nägingi ära sel aastal parima filmi oscari võitnud filmi "No Country for Old Men". Tegemist siis vendade Coenite filmiga. Kuna ma tõesti vaatan äärmiselt harva filme, siis polnud ma ka nende varasema loominguga kursis, olin kinno minnes n-ö puhas leht. Väga hästi üles ehitatud film - jooksev ja lineaarne, rahulik, aga samas tohutult sündmusterohke. Ma ei oskagi seda lineaarset jooksvust kirjeldada, sündmused lihtsalt olid, oma loomulikkuses, ei olnud mingit ülespuhumist ja häirivat rõhutamist, kõik lihtsalt oli. Dialoogid olid aeglased ja vaiksed, aga samas kaasahaaravad. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis see film põhimõtteliselt dialoogidest koosneski, väga vähe oli rohkem inimesi korraga vestluses. Hämmastavad on selle filmi sujuv jooksmine ja vaiksed dialoogid selle pärast, et film oli tegelikult äärmiselt jõhker. Esimene film, kus nii palju verd näidati minu jaoks põhjendatult. Jõhker psühhopaadist tegelane, kes lasi maha kõik enda teele juhtunud inimesed (väikesed erandid tegelikult olid), oli äärmiselt sümpaatne tegelaskuju ja see hakkas lõpuks ennast lausa häirima. Ilmselt oli see taotluslik, tema hääletoon ja silmavaade ja olemus jätsid isegi kaastundliku mulje. Filmi süžee sobiks ideaalselt Hollywoodi mõttetusse märulisse, aga see film näitas jõhkrust ja actionit hoopis teisiti kui tüüpilised kassahitid. Soovitan. Maryuuna kirjeldab oma blogis filmi natuke põhjalikumalt, lugege sealt. Ja kuna tal on esimene mündiviskamise stseen lisatud, siis ma lisan teise - absurdne viis määramaks, kas lasta inimene maha või mitte.