Liiga inimlik

Friedebert Tuglas 1936ndal aastal: On oluline, et raamatuid ei tehtaks, vaid et neid elataks!
Tuglase novellidest. Minu jaoks on Tukla novellid liiga lihvitud. Iga lause on nii lõpetatud, et seal taga ei saa enam midagi muud mõelda. Ja üleüldse ei oska ma lühijutte ja novelle lugeda. Mõni aeg tagasi ma ei osanud luuletusi (tegelikult luulekogusid) ka lugeda, aga kuidagi avastasin nende riiulis või lauanurgal lebamise võlu ja leidsin endale sobiva lugemisviisi. Novellide puhul pean veel otsima, järjest lugeda ei meeldi ja niisama tuju ajel ka riiulist ei haara. Igatahes, kui lihtsalt jääda skaalale meeldimine ja mittemeeldimine, siis Tuglase novellid mulle väga ei meeldi, ma loeksin algusest kolm lehekülge ja lõpust kolm lehekülge, sest need kipuvad tal kõige huvitavamad olema. "Kuldne rõngas" kõnetas mind kõige rohkem, huvitava ülesehitusega ja peaks karjääriinimestele südametunnistusele koputama (kuigi nad nagunii ei loe seda). See räägib tühja elatud elust, mälestustest ja inimelu ummikust. "Popi ja Huhuu" on tüüpilise autoritaarse ühiskonna kirjeldus, inimese alandlikkuse kujutus. "Maailma lõpus" kujutab naiste omandiiha ja kirgliku armastuse kohutavust. (Tema silmades polnud enam mingit armastust. Oli ainult emase armuheitmatus ja piinamishimu.) Mitte kunagi ei ole ükski inimene kellegi oma! Eelpoolmainitud kolm novelli jäid kõige paremini meelde. Lisan lõpetuseks mõned tsitaadid, mis ma novellidest välja noppisin.

"Maailma lõpus":
Nad olid lihtsalt targad - ühe erilise tarkusega, mida meie ei tunne. Nad näisid loodusega ühte sulavat ja nende teadvus näis looduse teadvus olevat. Ning sellepärast arvan, et nad ka loomi ja puid niisama hästi mõistsid kui mind.

Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed, rumalad, pahurad lapsed. Tõelised inimesed elavad kuskil mujal, noil kaugeil saaril.

Inimlik, liiga inimlik oli kõik mu ümber! Liiga piiratud, liiga mõistuslik...

"Kuldne rõngas":
Ta nägi musta risti ja selle all enese nime. Ta oli surnud.

Ta oli ainult enesele elanud, - ning see oli niisama palju, nagu poleks ta elanudki!

Kas peab und tingimata keegi nägema? Kas ei või uni iseenesest olemas olla, nagu on mõte raamatus olemas, kuna selle mõtleja juba ammu on põrmuks varisenud? Kas ei ela viirastused omaette elu, ilma et neid keegi näeks ja nende olemasolu aimaks? Paljas uni oli temagi! Ta oli ainult veel enese mälestus, ainult mõte iseenesest. Ta oli hiljaksjäänud unistus, kuna unistaja juba ammu kadunud.

Ta leidis enese jälle ülal surnuaia juures. Suured raudväravad olid kinni, kuid kaks santi istus värava ees: silmitu naine ja jalutu mees. Nad istusid liikumata, pead alla kummardatud, nagu surnud. Kuid kui Jürgens neist möödus, laskus jalutu kätele, kummardus pimeda kõrva juurde ja sosistas õudse häälega: "Too mees on surnud!"