Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

esmaspäev, jaanuar 29, 2007

Rippudes pea alaspidi

See on Johannes Veski debüütkogu pealkiri. Noor inimene, kes hakkas luuletama aja ebapraktilise kasutamise vajalikkusest, on hakkama saanud päris hea asjaga mu meelest. Üks parimaid noorluuletajaid, keda ma viimasel ajal olen lugenud - jah, ta luule on veel väga lihtne, kohati tundub, nagu oleks lihtsalt sõnu ritta seatud ja mõtet ei olegi, kuid 18 aastasel inimesel ongi veel väga palju arenemisruumi ja -aega. Lisaks luuletamisele see noormees näitleb ning mängib bändis, kus laulab oma tekstidele tehtud laule. Paaris luuletuses tundsin ära mõjutusi teistelt luuletajatelt (aga võib-olla näib see ainult mulle nii). Kõige iseloomulikum joon tema tekstidel on lõpulause, mis eristub ülejäänud luuletusest, võtab selle kõik kokku. Esile tõstaksin luuletused "Rippudes pea alaspidi", "Tahan olla eluargpüks", "Keskööteater" ja "Linnamäe pargis on hüljatud pingid" - võtan vaba voli ja toon siinkohal selle luuletuse ära, see meeldis kõige rohkem:

Endise kesklinna tummaksjäänd vaikusloor,
lõpp-päeva lahingu suitsevad tuhad.
Tühjasid tänavaid juhendab valgusfoor,
maetud said endised kohtumiskohad.

Linnamäe pargis on hüljatud pingid,
millel veel eile kõlasid jutud.
Homsete uste eest murtud said lingid,
kostma jäid haledad koputusnutud.

Kevadel tulevik valmis sai mõeldud,
suviselge kujutelm kaugemast linnast.
Tundus, nii palju sai sel korral öeldud,
ei teadnud me siis veel sõnade hinnast.

Vaikides tihti sai saadetud teele
mööduvaid sõpru ja kadusid kallid.
Värvid, kui viskusid peegelduvveele,
tujud ei tundunud seekord veel hallid.

Sõjane sügistuul koduni puhus
verised pilved, punaseks päikese.
Purpurlainete mõrvarlikvahus
uueks vaenlaseks hävitaväikese.

Linnamäe pargis on hüljatud pingid,
silmavees uppunud mälestus ajast,
täis said viimaks me elude ringid,
tõusid leegid armsaks saand majast.

Sellisena mäletaksin sõda.

Sildid: