Linn

Kes meist poleks elus kogenud midagi sellist - pealtnäha on kõik korras, nuriseda ei ole millegi üle - hea töö, kodu, naine ja laps, sõbrad - aga siiski ei anna hing rahu, sest midagi oleks nagu puudu ja see, et kõik on näiliselt nii pagana korras, ajab veel rohkem närvi ja tekitab trotsi, tüdimust, soovi midagi muuta. Just sellest pajatab Theatrumis nähtud etendus "Linn".
Jevgeni Griškovetsi etenduse peategelane on Mees, kes tahab sõita teise linna, teadmata tegelikult, kuhu ta sõita tahab, teadmata, millal ta tagasi tuleb ja teadmata seda, milleks tal üldse vaja sõita on. Tegelikult seda viimast ta ise sisimas isegi teab, aga jutuajamistes naise, sõbra ja isaga ei suuda ta seda selgitada. Ta tahab minna ennast otsima, või siis mingit mõtet, mingit sihti, mis aitaks edasi elada. Mees kardab kaduda rutiini - sama töö, sama kodu, sama naine, samad sõbrad - ja nii igavesti. Veel rohkem kardab Mees tegelikult ärasõitu. Kohver on juba ammu pakitud, kõiki on ärasõidust teavitatud (kuigi keegi ei mõista), aga ometigi pole see ärasõit nii lihtne. Mis saab siis kui reisilt tagasi tulla ja mitte miski pole muutunud? Siis ei oleks enam isegi teadmist, et äkki veel saab midagi muuta.
Etendus, mis oma intiimsuses sobib väga hästi just Theatrumi pisikesele lavale, kus dialoogid ja monoloogid mõjuvad vahetult. Etendus, mis peaks kõnetama absoluutselt kõiki inimesi. Etendus, mis ei anna mingeid soovitusi ega näpunäiteid, vaid jätab kõik otsad lahtiseks.