Öölaulupeost

Alustan vingumisega, sest mind tohutult häirib see, kuidas inimesed kogu aeg ainult vinguvad - see ei ole ikka see, mis 20 aastat tagasi; seda "õiget" tunnet ei ole enam, see kõik on võlts jne jne. Mingit tunnet ei saagi olla kui kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas.
Tegelikult oli öölaulupidu "Märkamisaeg" igati õnnestunud pidu. Kõik inimesed ei käinud 20 aastat tagasi nendel n-ö õigetel öölaulupidudel, näiteks 3-aastane mina ei mäleta sellest mitte kübetki. Aga laulupidudel olen ma käinud sellest ajast saati kui mu mälu midagi mäletama hakkas, enamasti laulukaare all ja mitte ükski laulupidu ei ole möödunud pisarateta, sest emotsioonid on alati tohutud. Ja nende 20. aasta jooksul on minu jaoks kõige suuremaid emotsioone tekitanud 2007nda aasta koolinoorte laulupidu ja "Märkamisaeg" - kõige rohkem inimesi, kõige ilusamad laulud, kõige rohkem kaasalaulmist. 6 tunni jooksul ei tulnud kordagi mõtet, et võiks istuda, kordagi ei hakanud külm, kordagi ei mõelnud, et ei laula enam, sest hääl on kähe, kordagi ei kohanud ebameeldivalt alkoholijoobes inimesi, kordagi ei olnud tunnet, et see kõik on võlts. Vahest on hea paljukesi koos olla ja tunda rahulolu nii lihtsast asjast nagu koos laulmine.
Ja need, kes hirmsasti vinguvad, võiksid natukene mõelda, et kui nendel on mälestused 80ndate öölaulupidudest, siis praegu 20ndates eluaastates noored mäletavad ilmselt "Märkamisaega" tohutult positiivsete emotsioonidega, mis sest, et see öölaulupidu ei olnud päris "see".