Subjektivism vs objektivism

Ma üritan hakata oma laokil mõtteid kokku korjama, ehk saan oma hajameelsusest lahti - unustamine on sel nädalal eriti populaarne.
Igatahes, täna oli juttu objektiivsusest - igati nõus sellega, et tuleb olla võimalikult objektiivne, aga mida aeg edasi, seda vähem on see võimalik. Ma ei viitsinud vaielda, aga mulle siiski tundub, et objektiivsust ei olegi enam olemas. Kuidas ma saan kirjutada näiteks objektiivset teadustööd kui ma pean välja valima teoreetikud, keda ma tsiteerin või vähemasti kelle teooriatest ma lähtun - selgelt subjektiivne valik ja seega ei ole ka kirjutatav töö mingit moodi objektiivne, isegi kui ma üritaks enda emotsioonid täiesti eemal hoida (mis on võimatu).
Ma olen vist miljon korda maininud, et ma ei salli sõna "kohustuslik", eriti kui see asub näiteks kirjanduse ees ja muudab mõne hea raamatu tohutult vastumeelseks. Sellega ma üritan viidata Bourdieu tähelepanekule, et isiklikku maitset inimestel enam peaaegu ei ole, see on taandatud. Näiteks kohustusliku kirjanduse puhul me arvame, et see on justkui äärmiselt objektiivselt koostatud nimekiri ja peame seal nimekirjas olevaid teoseid väärtuslikeks, keegi isegi ei kahtle nende väärtuses (või ei julge kahelda), sest vastasel juhul neid ju koolis ei õpetataks. Ühesõnaga, sulle öeldakse ette, mis on väärtuslik, ja su isiklik maitse ei loe mitte midagi - kehtestatakse mingisugune tõde, mis lõppkokkuvõttes on subjektiivne, ent sellele omistatakse objektiivne väärtus. Nii tekkivadki tõed ja kõik meie ümber toimuv üritab panna meid ühte moodi mõtlema - haridus, kirjandus, kirik, keel jms, eriti muidugi massimeedia. Ei ole siin mingit postmodernistlikku tõdede paljusust, peata kanad hoopis.

enne
siit maailmast lahkumist

süüta kõik tuled (Leonhard Lapin)