Ahastuse sümbol

Jaan Tangsoo "Méduse`i parv" - kummaline raamat. Kui harilikult on üsna lihtne raamatuid mingitesse kategooriatesse paigutada (kas või emotsiooni alusel), siis selle kirjatükiga ei oska ma midagi peale hakata. Ma ei oska seda paigutada isegi gruppi "pigem meeldib" või "pigem ei meeldi", sest see romaanihakatis pendeldab nende kahe grupi vahel (kuigi mulle tundub, et nüüd kui ma olen selle jutukese valmis kirjutanud, siis vist pigem ikka meeldib). Tegelikult romaaniks ei julgekski ma seda nimetada, pigem pikem jutustus, mälestuskillud, katkendid. Teost läbiv süžeeliin puudub (võib olla ei puudu ka, aga imelik on igatahes). Aga see selleks.
Tangsoo jutustamisstiil on sorav, pingevaba ja valdavalt kõnekeelne, mis on teose tegevustikku arvestades igati sobiv. Mis mind tema jutustamisstiili juures aga tohutult häiris, oli see, et ta kasutas aeg-ajalt väljendeid, mis muutusid paaril leheküljel stampideks, kuid siis kadusid - oleks tahtnud rohkem järjepidevust, pigem mainida Freudi kogu teose peale mõned korrad, kui seda mõnel leheküljel mitu korda järjest.
Ülesehituselt koosneb see teos erinevatest meenutustest, mis olid vormitud lühikesteks peatükkideks. Teose lõpupoole olid jutud mu meelest pisut nõrgalt kokku ühendatud, alguses seevastu tundus selline stiil huvitav ja läbimõeldud, ilmselt lõpus oli kirjutaja juba väsinud.
Kui nüüd sisust rääkida, siis alguses võib see tunduda küllaltki banaalne - 224 lehekülge joomist, oksendamist, pohmelli ja mäluauke. Selline mulje ilmselt pealiskaudsel lugemisel jääbki. Tegelikult kumab sellest teosest läbi jäägitu ausus, sotsiaalsus, ühiskonnakriitilisus, kurbus ja tohutu hirm.
Jah, teoses on rõvedaid stseene oksendamisest, sittumisest, peksmisest jne. Naisi koheldakse ka kohati nagu äärmiselt alaväärseid olendeid, aga see kõik jääb lõpuks tegelikult tagaplaanile.
Esiplaanile tõuseb siiski see, milleks autor selle jutustuse on kirjutanud - inimlikkus.Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljud siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?
Kuigi selle raamatu kirjutamisstiil mulle väga ei meeldinud, samuti tekitasid õlgadekehitusi mõned jubedad kirjeldused, aga ometigi läks see teos hinge ja tekitas meeldejäävaid emotsioone. Peategelane on inimene, kes on surma saatnud oma parima sõbra, kes on teisi sõpru surnuna leidnud, kes on suurema osa oma teadlikust elust olnud joobes ja kes tunneb tohutule surmahirmule lisaks veel hirmu uude joomatsüklisse langemise ees. Mul pole mingit tahtmist, et mu naine mind laibana leiaks. Ta pole seda ära teeninud. See ongi õigupoolest ainus põhjus, mis mind veel elus hoiab. Ning lisaks võib-olla ka see, et tahaksin enne surma veel mõned raamatud kirjutada/.../Need kaks asja ongi mootoriks, mis mind siiani elus on hoidnud. Ilma nendeta sööstaksin joogi järele kohe. Ja jooksin enese surnuks. Täie teadmisega, mida ma olen tegemas. Medüüslasena