Võitleja

Elo Viidingu „Püha Maama“ ei ole minu jaoks ilukirjandus muinasjutuliku loo jutustamise mõttes, vaid see on kirjutaja sügavalt isiklik tunne, isiklikud mõtted ja läbielamised ning vaated, mis on põimitud mõningate fantaasiatega. See teos asub justkui päeviku ja ilukirjanduse vahepeal (päevik võib muidugi ka olla ilukirjanduslik), aga oma tundeid ei väljenda (fiktiivne) autor pihtimuslikult, nagu päevikutes enamasti tehakse, vaid väga teadlikult ja enesekindlalt ning subjektiivselt.. See teos tundub kohati isegi liiga isiklik ja liiga tihedalt autori endaga seotud. Mulle tundub, et autor on tahtnud endale mõningad asjad n-ö selgeks kirjutada, on tahtnud mäletada oma mälestusi (Temal on vähemalt mälestused, tema käes on vägi. „Hoidja“) ning samas talletada ka praegust aega. Näiteks jutustus „Hoidja“ on selgelt kirjaniku tagasivaade lapsepõlve, mis kujundas tema vaated ja hoiakud – Mäe linnajagu, purjus naabrimees, esimesed hirmud, suurte poiste mänguväljak, kuhu sai salaja mindud, lastekodulapsed, ning esimest korda tunnistada endale, et sinus on eluinstinkt – soov elada. Argipäevahallus on see, mis juhatab inimesed eluteele, ihuüksi, ilma abita. Mäe linnajakku mõtetes tagasi pöördudes ripub ta pea kohal seesama tardunud hallus, kaunistamata ja ettearvatav argipäev möödanikust, mis juhatab ta teele, kus pole ainsatki teeviita. /.../ ... täiesti tavaline päev, mis on igaühe jaoks kusagil olemas, ja pole tähtis, milliseid kaotusi või kui suurt leina see päev endaga toob, see, kes selles päevas ükskord ärkab, peab seisma üksnes iseenese piiril, peab seisma ihuüksi ja täiesti kaitsetuna, ning ainult saatus otsustab, kas ta murdub lõplikult või jääb iseendaks. /.../ Ilma selleta poleks teda sellena, kes ta on nüüd. Ta kannab oma tausta, ja jumal tänatud, nüüd on ta vana.
Lugusid jutustav Mina annab edasi ühiskonnas peituvaid vaikivaid „tõdesid“, mida tegutsev inimmass teadlikult ei tunnista, kuid mille seaduspärasuste järgi nad elavad (lammutatakse hooneid, õgitakse ahnelt tv-glamuuri, elatakse allasurutud elu (naised), võetakse tarbimislaene jne). Autori suhtumist praegusesse ühiskonnakorda ja maailma üleüldse iseloomustab hästi lause jutustusest „Vana võitleja“: maailm, mis sõidab nürimeelse ja tungilise kiirusega rikkis liftiga põrgusse. /.../ Maailm, mida ma põlgan /.../ Niisamuti nagu see räpane riik, mille mürgist toitu ma endasse võtta ei taha, aga ma teen seda, sest ma elan kohustuse koormat.
Tänapäeva ühiskonna valupunktidele viidates näitab autor oma seisukohta, et hüvede himustamine on patt, riik on halb ja selle juhid ei mõtle üldse rahvale (on küll iibejutlustajad, aga emadest ja lastest ei hooli), loomeinimene on halb olla, sest tänapäeva sotsiaalses võrgustikus on loomeinimene justkui eikeegi. Normaalselt toimiv sotsiaalne võrgustik koosneb autori jaoks Eesti Naise lugejatest, projektijuhtidest, Viru Keskuses ning SPA-s käijatest. Eliitkoolid on ainult valitud seltskonna jaoks ja Päikesejänku lasteaed on tegelikult Päikesejänku Sitaaugu Lasteaed. Teose üldmulje on tegelikult üsna rusuv. Autor üritab ilmselt luua tasakaalustavalt vastandlikku pilti tänapäeval tõepoolest eksisteerivatele üldistele arvamustele ja käibetõdedele, kuid mulle tundub, et see tasakaalustav pilt ei tasakaalusta, vaid on trotsist tingitud mustvalge pilt ühiskonnale – liialt palju binaarseid opositsioone. Lammutades ei muuda midagi, miskit on ka asemele vaja.