Probleem on selles,kuidas kõigepealt julgeda oma tööd sõpradele näidata, seejärel välja kannatada nende arvamus, ja lõpuks, mis kõige tähtsam, kas nende hinnanguga nõustuda või mitte, ja mõtelda välja, mida edasi teha. (James Fenton)

reede, aprill 07, 2006

Hing ei anna rahu. Päevast päeva kummitab mind fakt, et sel aastal ei andnud Eesti Kultuurikapital kirjanduspreemiate jagamisel proosa vallas välja ühtegi preemiat ja luule sai siis proosa asemel 2 preemiat. No tule mõistus appi! Ma ei ütle, et luuletajad Jürgen Rooste ja Kristiina Ehini luulekogud preemiat ei väärinud, aga krt see on ikka sigadus, et proosa jäi täiesti ilma. Jaak Urmet kirjutab Arkaadias nii: "Eesti kirjastused kurdavad, et algupäraseid romaane õieti polegi...Põhjus, miks žüriid lükkavad kõrvale proosa ja võtavad ette luule - sest romaani magamatusest paistes silmadega ei kirjuta." - Kirjanikud käivad tööl nagu kõik n-ö tavalised inimesed, aga lisaks sellele nad ju veel kirjutavad ka ja no tõesti kui päeval tööd rügada ja öösel kirjutada, siis ju loogiline, et midagi väga head tulla ei saa. Ja muidugi lahendame asja nii, et ärme proosakirjanikele preemiat anna, et nad peaksid veel rohkem tööd rügama ja saaksid veel vähem kirjutada! Ja need raamatukogutädid, kes ütlevad, et pole muid raamatuid raamatukogudesse osta kui ainult sopakirjandust, siis käib ikka eriti närvidele küll, sest pidevalt pean häid ja väärt raamatuid raamatukogudest tikutulega taga otsima. Ja selle peale öeldakse, et neid ei loeta - no loomulikult ei loeta kui terve Tallinna peale mingit raamatut ainult 5 eksemplari on ja need ka kusagil väikestes haruraamatukogudes, kuhu kõik lihtsalt minna ei viitsigi.
Sain oma viha jälle välja valada.