Rahulik linn. Tartu. Tikk- kontsadega ja kallis kasukas tütarlaps ning ülikonnas turske mees astuvad välja esmaklassilisest BMW-st. Jalutuskäik viib mööda lillemüügiputkast ja tütarlaps, kes on mehe käevangus õnnelik, saab loa osta endale lilli. Seda ta teebki. Nad pole ammu niiviisi jalutanud, aga täna on tähtis päev ja täna nad imetlevad oma saavutust - kõrghoonet keset Tartu linna. Selles kõrghoones asub juba mõnda aega Eesti Pank ja sellel noormehel on alates tänasest au olla Eesti Panga president. Seda muidugi mitte ausal teel, vaid maffia abil. Nad söövad silmadega seda hoonet ja on rahul. Sellest saab nende elupaik mõneks ajaks, sest panga viimasel korrusel asub panga presidendi eksklusiivkorter. Nad vaatavad veel pisut seda hoonet, suudlevad ja lähevad siis erinevat teed, sest on ajada veel palju asju enne kui saab ennast rahulikult sisse seada ja õnnest joovastuda.
Mõni hetk hiljem valdab tütarlast üksi olles hirm. Ta näeb ümberringi tuttavaid nägusi, aga ei suuda meenutada, kes need on. Ta põikab igaks juhuks sisse kaubanduskeskusesse, et olla suure rahvahulga sees, mitte üksinda tänaval, kus võib varitseda oht. Tuttavad näod on kõikjal, kuid üks hingab pidevalt talle kuklasse. Ta tunneb seda, aga ei julge tagasi vaadata. Ta tunneb ohtu, ta kardab. Värisevate kätega otsib ta kotist mobiiltelefoni, et helistada oma maffiabossist mehele (sellele samale, kes alates tänasest on Eesti Panga president). Ta valib numbri, kutsub, aga siis haaratakse ta habraste sõrmede vahelt telefon ja ta hakkab jooksma. Ta jookseb sihitult tänavale, üle autotee järgmisesse kaubanduskeskusesse. See keegi on ikka veel ta kannul. Ta kardab. Ta teab, et ta ei sure veel, sest ilmselt on teda vaja selleks, et sundida meest presidendi kohalt tagasi astuma, aga ta ei taha seda. Ta tahab nautida mehega luksust, au ja kuulsust. Ta ei taha seda käest anda.
Ta leiab endas jõudu ja suudab hetkeks jälitaja maha raputada. Ta põikab naiste WC-sse ja sulgeb ennast aknaäärsesse kabiini. Ta tõmbab hinge kuni kuuleb naiste kiljatusi - ilmselt on jälitaja talle järele jõudnud. Ta avab akna ja hüppab - tema õnneks on akna all prügiauto. Ta minestab ja toibub umbes 2 tundi hiljem. Ta on ikka veel prügiautos ja ta on selle üle õnnelik, sest ta pääses.
Sel hetkel ma ärkasin. Tikk-kontsadega kallis kasukas tütarlaps olin mina. See unenägu kummitas mind terve päeva. Nüüd kui selle siia kirja sain see ehk ei kummita mine enam :D