Kommentaar Mait Vaigu tekstile "Lugejast" mait.puiestee.ee, mis valgus pisut liiga pikaks ja üldiseks.

Naljakas lähenemine, aga ka üsna suur probleem. Nurisetakse, et tänapäeval lapsed ei loe enam ja kirjandus sureb välja ja samas nurisetakse, et kurat miks nad nii palju loevad. Tegelikult on ju loogiline, et enam nii palju ei loeta, sest meelelahutusena vaadatakse nüüd filme, kuulatakse muusikat ja surfatakse netis - need tegevused rahuldavad mingil määral lugemisvajaduse. Kuid leidub ka tänapäeval noori, kes armastavad lugeda, aga neid suunatakse vägivaldselt mujale ja nad unustavad selle kire. Seda suunamist teevad põhiliselt just laste perekonnad. Minul vedas, et mul oli väga hea vanaema, kes mind lugema õpetas ja arendas mind nii, et näiteks esimese klassis lugesin ma juba neljandale klassile mõeldud kohustuslikku kirjandust. Ka mu perekond pooldas lugemist. AGA olen elus tihti kuulnud ja kuulen siiani etteheiteid, et miks sa loed nii palju, et see on ju mõttetu tegevus ja selle raisatud ajaga saaks hoopis midagi kasulikumat ette võtta.
Inimesed, kes ise ei loe, ei saa ka aru, kuidas üks hea raamat inimest edasi arendab ja kuidas see aitab oma tundeid ja mõtteid väljendada. Miks kunagi olid teiste inimeste piinamine ja tapmine normaalsed (mõtlen siin näiteks nõidade põletamist ja rüütlite turniire, kus üks pool pidi alati surema)?. Miks on nii, et enam me seda normaalseks ei pea? Just selle pärast, et me saame nüüd ennast teisiti välja elada - loeme raamatuid, vaatame filme ning saame oma ürgsed ihad nii rahuldatud. (Seda teemat on üsna põhjalikult käsitletud Eliase "Tsiviliseerumisprotsessis I"). Kes ei usu, et inimestele siiani sellised ürgsed ihad omased on lugegu Goldingu "Kärbeste jumalat", kus tsiviliseeritud ühiskonnast pärit lapsed satuvad üksikule saarele, muutuvad seal metsikuteks ja hakkavad üksteist tapma. Siis hakkate pisut inimese psüühikast aru saama. Ja siis saate lõpuks ka aru, miks inimestel on vaja lugeda (lugemine ei võrdu filmide vaatamisega, sest enamik filme mõtleb vaataja eest, aga raamatud jätavad peaaegu alati ruumi ka enda fantaasiatele ja mõtetele).