Lugemismuljed

Toni Morrison „Armas“

Jõhker lugu. Autor sai inspiratsiooni tõestisündinud loost, kus 1851. aastal tappis põgenenud orjatar oma lapse, et too ei peaks elama orjuses. Üldiselt see raamat sellest räägibki – Sethe on põgenenud ori. Nähes oma maja juurde sõitvat valgeid inimesi, üritab ta oma lapsi tappa, et lapsed ei peaks taluma ülbust, peksmist, suuraudu jms. Väikese tüdruku ta tapabki. See sündmus jääb teda ja tema peret alatiseks kummitama, keegi ei mõista neid ja ei taha nendega enam tegemist teha. Tite vaim hakkab majas kummitama. Hirm lapse tapnud ema ees ajab mõlemad pojad 13. aastaselt kodust põgenema. Denver, kõige noorem tütar, jääb ema juurde, kuid pelgab teda. Ühel päeval tuleb tapetud tütar elavana tagasi, täpselt sama vanana kui ta tollel hetkel oleks pidanud olema. Denver ja Sethe annavad endast kõik, et Armsale meelepärased olla ja kaotatud tasa teha, kuid Armas hakkab järjest rohkem nõudma ning Sethe satub täielikult tema võimusesse. Denver läheb külast abi paluma, et süüa saada, ta leiab töö. Lõpuks tunneb kogu külarahvas Sethele kaasa ja kõik koos minnakse Armast majast minema kihutama. Tüdruk kaobki.
Ma lugesin seda raamatut väga jupiti ja hakitult ning selle tõttu võib-olla ei ole mul piisavat üldmuljet (algus oli juba meelest läinud kui lõppu jõudsin). Jõhkralt ja väga mõjuvalt oli kirjeldatud orjade eluolu ja valgete suhtumist nendesse. Tabavalt oli välja toodud ka Sethe püüdlus oma lapsi tapmise läbi päästa. Sündmused olid lahti harutatud tasapisi ja erinevate katkenditena erinevate inimeste silmeläbi. Aga siiski ei saa ja ei taha ma nõustuda seda raamatut meeletult kiitva eessõnaga, mis muuhulgas ütleb: „Uskumatult lugemisväärne raamat“. Minu jaoks oli see raamat lugemisväärne sinnani, kus surnud tüdruk ellu ärkas. Njah, ma lihtsalt ei usu sellistesse asjadesse, nii võib juhtuda ulmekates ja see raamat ei ole ulmekas. Ma tean küll, et sellega taheti öelda nt seda, mida eessõnaski korratakse – sündmused ei kao kuhugi, vaid jäävad alatiseks alles ja ootavad omal kohal, et kellegi jaoks uuesti juhtuma hakata.
Igatahes, hea raamat neile, kellel kummitustega head suhted, minul ei ole. Hea raamat selleks, et meelde tuletada mustanahaliste alandlikku elu ja valgete ülbust. Hästi tõlgitud ka mu meelest.
„Ajapikku on kogu jäljerida kadunud, unustatud pole mitte ainult jalajäljed, vaid ka vesi ja see, mis on vee all. Kõik muu on lihtsalt ilmastik. Mitte ununenud äraseletamatu hingus, vaid kõigest tuul katuseräästas või liiga kiiresti sulav kevadine jää. Lihtsalt ilm. Mitte kisa, millega nõutakse suudlust."

Irina Denežkina „Anna mulle! (Song for Lovers)

Jutukogumik – tsiteerides raamatu kaane peal olevat juttu – Üksteist juttu kogumikus on rabavalt ehedad lood Venemaa 21. sajandi noortest, kes otsivad armastust ja meelepärast muusikat, tundmata erilist muret selle pärast, mida võib tuua homne päev. Juttudes kajab nn pepsi, piipari ja MTV põlvkonna nihilismi ja romantikat, nende noorte inimeste jaoks on tähtsust vaid nende tunnetel ja mõnusal üheskoos olemisel – see on rock`n`roll kärakaga. Njah, ma hakkasin lugema seda siis kui peas mõlkusid mõtted seminaritöö kirjutamisest (kirjutama polnud veel hakanud) ja hakkasin seda lugema selle pärast, et kuskilt arvustusest lugesin, et autor on väga osavalt teksti põiminud laulutekste ja need mängivad mõnes jutustuses üsna suurt rolli. Ootasin vististi liiga palju, ootasin hoopis teistsuguseid laulutekste. Üks näide sellest raamatust (üks kõige leebemate sõnadega): Mul pole vaja armuande, mida loobid mulle sa, / võin niigi sind ma keppida – kas aru sa ei saa. / Sa vajad ainult seda, et sul keegi oleks, / ja pole üldse tähtis, kes see keegi oleks... / On põhiline, et see keegi oleks äge kutt, / olgu kas või mina. Kuid mina pole mutt, / kes lõputult võib kuulata, kus kurdad, / et ümberringi kõik on väärakad. Vot just sellised need ongi. Need jutustused on ka sellised. Raamatu autor on Venemaa hetke kuulsaim noor kirjanik. Teda müüakse meeletult Ameerikas, Inglismaal, Saksamaal jne jne. Ma ei oska selle kogu kohta tegelikult mitte midagi öelda. Pean vist ajas sada aastat tagasi minema, sest kaasaegse kirjandusega on mul küll väga raske kohaneda. Aga ehk bestselleritega ei peagi kunagi kohanema.

Vladimir Timin „Vana-Permi poisi Tikö seiklused“

Kui teil on umbes 13 aastane poeg, siis andke talle seda raamatut lugeda. Selline seiklusjuttude sarjast raamat, mille ilmumist on toetanud Hõimurahvaste Programm, sest autor on komi. Raamat on üles ehitatud ajalooliste faktide põhjal. Edasi on antud vanu uskumusi ja tõekspidamisi, mis selle raamatu minu jaoks huvitavaks tegid, just see, et läbi seiklusliku noorteromaani tutvustati mitme väikerahva ajalugu, kombeid ja kultuuri. Kahju on ainult sellest, et keeleliselt ei ole see raamat eriti hea, väga palju vigu ja eesti keeles halvasti kõlavaid lauseid.

William Goldingu "Vaba langemist" lugesin ka, aga enam ei jaksa kirjutada. Esimesed pool raamatut meeldis väga, just need kirjeldused lapsepõlvest olid eriti head ja tabavad mu meelest, aga täiskasvanuiga oli suhteliselt igav ja põnevus vajus ära.

Hetkel käsil Thomas Mann "Surm Veneetsias".