Hommikuinimene

Midagi on väga valesti - ööinimesest on saanud hommikuinimene. Varem oli nii, et olin öösel üleval ja just öösel tulid kõige paremad mõtted, ideed ja nende teostused. Hommikuti magasin nagu nott ja hommikust sõin siis kui teised lõunat, aga nüüd on kõik teisiti. Öösel magada ei saa, aga inspiratsiooni millegi tegemiseks kah ei ole ja hommikul ärkan umbes 8.30 ja olen terve päeva nagu kudend kala. Ja siis kui peale vabu päevi tööle jõuan ja ilgelt väsinud olen, siis on imelik vastata küsimusele "Mis sa siis tegid, et nii väsinud oled" vastusega, et ma ei teinud mitte midagi!!!


Appi - praktika nõuab veel tegemist, miniseminaritööd luule tõlkimisest pole põhimõtteliselt veel alustanudki ja augusti lõpuks pean olema spetsialist 1950-ndate kuni 1980-ndate eesti kirjanduses, aga ma pole selle uurimise ja puurimisega veel algust teinudki. Ja ma ei väsi kordamast, et mul ei ole ikka veel lõputöö teemat ja see ajab ilgelt pabistama, sest teistel kõigil on. Aga kuna ma enam õhtuti millegi pärast ei suuda midagi kirjutada ja päeval olen nagu kudend kala, siis parem hädaldan edasi ja mõtlen, et küll ma kõik tehtud saan - alati ju olen saanud. Ja kes siis suvel selliste asjade peale mõtleb, virutan endale joonlauaga vastu näppe nüüd :D