Naljakas minevik

Tule. Tule.
Lähme ära.
Sinna, kus
meid vaja näha.
Pane tasku
sutsu raha.
Lähme
päiksepaiste taha.

Mine. Mine.
Mine ära.
Sinna, kus
sind vaja näha.
Võta taskust
sutsu raha.
Mine
päiksepaiste taha.

Leidsin üles ühe vana kaustiku, mis on täis minu jaoks väga naljakaid asju :D Näiteks see eelmine luuletus. See oli vist seitsmendas klassis kui me ühe klassivennaga kirjutasime tundides igavusest luuletusi (ilgeid nõmedusi). Üks kirjutas ühe rea ja siis teine teise või siis üks ühe salmi ja teine teise salmi. No seal on ikka tõsiseid nõmedusi, aga enamasti olidki need taotluslikud. Näiteks ei saa ju olla normaalsed luuletused, mille pealkiri on "Higi" või "Daami kamm" või "Putukate maailm".
Ja siis näiteks luuletus "Peksupäev", mille kirjutamine oli ajendatud sellest, et sõda kiilakate ja karvaste vahel oli ägenemas (sõdis loomulikult ainult esimene pool). Oi ma mäletan neid pilke ja sõimu, mille osaliseks ma sain siis kui ilmusin kooli t-särgiga, millele oli seljale kirjutatud nodisco, minu siilisoengusse ei suhtutud ka just eriti hästi, sööklas sai isegi salatit loobitud selle pärast, peksa lubati ka anda, aga õnneks ma olin tüdruk, poistel läks jah pisut kehvemini kahjuks.

Jooksin ära ma kuule,
sest seal olen üksi.
Seal naer tuleb suule,
nii et lase või püksi.
Võtsin kaasa vaid tuule,
et palav ei oleks.
Jookse sinagi kuule,
et igav mul poleks.

Oh sellised vanad tobedad asjad on nii mõnusad. Siinkohal tervitused tobeduste kaasautorile ;).