Kagueestlased läänemeresoome kultuuriruumis

See on põhimõtteliselt minu homse ettekande pealkiri. Ettekande, mille kirjutamise ma just lõpetasin, aga mida ma pean poole võrra kärpima (mis tundub loomulikult võimatuna, sest kõik on ju oluline). Väikene mõttepaus, siis kärpimine ja siis vaja see veel ju niiviisi selgeks ka saada, et ma paberilt maha ei veeriks, mulle meeldiks ikka korralikult ettekannet pidada, aga jah, mis sa ühe ööga ikka teed, tüüpiline mina - kõik asjad ikka viimasel minutil. Oi ja siis veel ju kiled ka seinale näitamiseks, magada tahaks :S

Täna ma sain taas aru, et midagi on ikka väga korrast ära. Minu teatriskäik lõppes sellega, et kui etendus oli umb 20 minutit kestnud, siis ma minestasin. Ma vähemalt arvan, et minestasin, sest ma pole kunagi varem seda teinud ja see oli täna ikka niii kahtlane tunne. Pilt lihtsalt kadus eest ära, õnneks seisis täpselt minu kõrval üks teatriasjapulk, kes mu ilusti ja vaikselt välja värske õhu kätte talutas (suured tänud siinkohal sellele abivalmile noormehele). Esimest korda elus tundsin, et ma olen nõrk, vastik.

Õhtu rannas (A. Alliksaar)

Sihitud tõtted, kujutud hetked, vajumas tusk.
Pihitud mõtted, tujutud retked, hajumas usk.
Kaua ma istun, kaua ma valvan, enam ei tea.
Tean vaid, et soove lendab kui parme läbi mu pea.
Sügaval allpool teeseldud rahu heitlus on suur.
Kuhugi kaugele, kaugele kadunud teadvuse juur.
Kõik teeb nüüd nalja, kõik teeb nüüd valu, kõik on nii hell.
Tunglevalt tiksudes maha peab käima mu tunnete kell.
Kahju ei ole millestki enam, raskus on vaid.
Deemonid täna mu südame kraatris kõik kokku vist said.
Hilise linnu väsinud tiivad riivavad merd.
Nii palju vett pole mingis maailmas, et päästa mu põlevat verd.
Õhetab kuuma kasutut kirge pilvede vaip.
Siia ja sinna sumbunud õhus võppun kui laip.
Kui Sa nüüd võtaksid istet mu kõrval, ei paluks ma muud,
ainult et lõhnaksid magusat närbumist nagu need puud.
Mis Sulle anda? Mis Sult on võtta? Näivust ja und.
Kus lõpeb peitumis-, kus algab näitumis-, täitumistund?
Sisalik, samblik, männid ja tähed, kivid ja liiv.
Kuskil siin algus peab olema rajal, mis otseteed põrgusse viib!