Hälin ja raev

Kas te olete lugenud raamatut, mis ajab teid tõsiselt närvi (see vist ei ole tegelikult õige sõna). Mitte vihaseks, vaid rahutuks ja ärevaks ja ... no ei oska kirjeldada. Virgina Woolfi "Tuletorni juurde" näiteks suutis minus alguses selliseid tundeid tekitada, aga kui raamatu läbi lugesin, siis võin julgelt öelda, et see on üks mu lemmikutest. Nüüd siis Faulkneri "Hälin ja raev", see on lihtsalt jõhker. See on kirjutatud nii lihtsate lausetega kui vähegi annab, aga raamat on nii segane, tegevusi toimub vähe, aga kõik on niiii segane, vestlused toimuvad lihtlausetega, aga kõik on niii segane. Ma ei suuda üle 20 lehekülje järjest seda raamatut lugeda, vastasel juhul ma läheks vist hulluks. See tekitab nii palju segadust, segaseid tundeid ja seda lugedes peab nii palju mõtlema, huhh.
Mõned nopped Enn Soosaare kirjutatud järelsõnast: Pealiskaudsel lugemisel võib romaani algus üsnagi kaootilise mulje jätta (just). Quentini mõte liigub närviliselt kiiresti, kujutlused, uiud ja mälestused sähvatavad ta teadvusest läbi, tihti üksteisega kokku sulades. Ta mõtleb abstraktsioonide ja sümbolite abil, kannatab tugevate luulude all (jõhkralt segadust tekitavate mõtetega tüüp). Romaanis leidub arvukalt kujundeid ja sümboleid, mis otsestest füüsilistest või psühholoogilistest realiteetidest kasvavad dimensioone lisavateks üldistusteks. William Faulknerit pole kerge lugeda. Ent enesepingutus tasub kuhjaga. Faulkner nõuab lugejalt intensiivset osavõttu loominguprotsessist, ühtlasi võimalusi pakkudes tõlgendamiseks. Ja just see elav, osalev kaasaelamine, mida Faulkner nõuab, tohikski teha "Hälina ja raevu" lugemise virgutavaks, põnevaks ning pingutust tasuvaks elamuseks.
Ma tõesti loodan, et kui ma sellega kunagi lõpuni jõuan, siis ma leian, et enesepingutus tasus ennast ära.

Thomas Mann "Surm Veneetsias"
Novellikogu. Läbivaks teemaks on kunst ja kunstnike (kunstnik = ka kirjanik) elu, mõtted jms. Niminovell tekitas õõvastavaid tundeid. Jah, see on hästi kirjutatud, aga kui vana mees armub samast soost lapsesse, siis tänapäeval kutsutakse seda pedofiiliaks ja seda on vastik lugeda, ükskõik kui hästi see ka kirjutatud ei ole. "Seadus" oli ka minu jaoks segane, sest mu piibli tundmise taust jäi siinkohal väga nõrgaks ja ma arvan, et selle tõttu jäid mulle paljud asjad arusaamatuks ja segaseks. "Tonio Kröger" - autobiograafiline jutustus, meeldis kõige rohkem - väga palju mõtisklusi kirjanikuks olemise üle. Arutlused, et mida tähendab üks kirjandusteos kirjanikule endale, kuidas kirjanikesse suhtutakse jne.