Ööhämaruses kirjutatud lollus

Vaikimine

Oled mu vedanud mingisse mõttetusse urkasse, mida kutsutakse baariks. Võib-olla tõesti on siin mingit nostalgilist vanalinna hõngu, aga urgas on see sellegi poolest. Lagunenud toolid ja lauad, seintelt langev krohv, katkine diivan nurgas – ära proovigi väita, et need on sellised atmosfääri loomiseks. Sa istud mu vastas, loed ajalehte ja ahmid üksteise järel sigarette. Loll harjumus. Tegelikult ma tean, et sa teeskled lugemist, sul on ees koomiksite ja horoskoobi lehekülg ja nii aeglaselt sa nüüd ka ei loe. Lürbid õlut, aegajalt käid seda endale juurde toomas, see sind ei huvita, et minu klaas ammu tühjaks on saanud. Lõpuks tood mulle mingit solki, mida siin urkas kutsutakse kokteiliks, oleks ju võinud küsida, mida ma tahan, aga ei, sa vaikid ja ma vastan samaga.
Sinu pilk on ikka naelutatud ajalehele, mina jälgin ümbrust ja taban ümbritsevatest laudadest pilke, mis ei ole just eriti sõbralikud. Kohati on mul koguni tunne, et meie poole näidatakse näpuga ja sosistatakse midagi omavahel, aga keda see huvitab, minu ükskõiksust küll mitte. Ilmselt pakub kõneainet meie tohutu erinevus, võib-olla ka vaikimine.
Sa ei vaata kordagi minu poole, vähemalt meie silmad ei kohtu. Ma mõtlen sellele, mida sa mõelda võid, aga ma ei küsi, ma ei räägi, ma vaikin. Ma mõtlen sellele, mis meid seob. Meie vanusevahe on üsna suur, aga see ilmselt köidabki mind. Meie vahel ei ole armastust, ei, ma vist ei teagi, mida see sõna tähendab. Pigem tunnen ma mingit seletamatut sümpaatiat. Mind paelub see, kuidas sa õhinaga võid rääkida mõnest loetud raamatust, kuuldud muusikapalast, nähtud filmist, tänaval juhtunud sündmustest, millest iganes. Sul on alati midagi öelda, sa köidad mind oma teadmistega ja tõekspidamistega. Aga praegu sa vaikid ja mina vaikin ka.
Aga mis hoiab sind minu küljes kinni? Ilmselt minu nooruse uljus. Võib-olla ka sarnased eelistused kirjanduses, muusikas, kunstis. Võib-olla vajad sa kedagi minusugust selleks, et enda ego kergitada. Vähemalt mulle tundub, et sinuealised ei võta sind enam kuigi tõsiselt – sul pole elus mingeid saavutusi, veedad suurema osa päevadest nii nagu täna, aegajalt teed mõne väikese tööotsa ja ongi kõik. Sul pole mitte midagi. Aga mina, vanuses, kus pole veel millelgi tähtsust, võtan sind kui elu eeskuju, kui kedagi, kes elab täisväärtuslikku elu. Need õhtuhämarustes peetud vestlused on mind alati lummanud ja sinu tarkus mind hämmastanud, ja sa tead seda, ja võib-olla selle pärast sa mind hoiadki, et su läheduses oleks keegi, kes sind imetleks.
Ma ei küsi sinult ühtegi küsimust ja ei nõua seletust, ma vaikin, sest ma olen arg. Ma olen sama arglik kui sina, sest ka sina vaikid. Me mõlemad kardame katkestada vaikust, kardame astuda üle piiri ja kardame purustada neid illusioone, mis me oleme endale loonud. Kardame lõpetada aega, mil istume igal õhtul võhivõõraga ühes lauas, mõeldes sellest, mida tema võib mõelda ja kujutades endale ette lõputuid vestluseid.