Rongiluule

Tahtsin lihtsalt mainida, et Rongiluule on igati tore ja asjalik ettevõtmine. Kuna ma sõidan peaaegu iga päev Edelaraudtee rongidega, siis on nüüd tekkinud väike hasart istuda iga päev erineva luuletuse juurde, et neist mõni jälle läbi lugeda. Ja oi kui pettunud ma olen, kui kõik luuletustega kaunistatud kohad juba hõivatud on :D. Toredad ettevõtmised on alati teretulnud. Täpsemalt võib lugeda näiteks EKLi kodulehelt.

Tüvitekst

Üks essee, mis kooli jaoks sai kirjutatud, ilmselt olen ma mõndadest nendest mõtetest ka varem siin kirjutanud.

Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“ kui eesti kultuuri tüvitekst

Kultuur on seotud ajalooga, nii ka eesti kultuur, mis ajaloosündmuste tõttu on saanud endale mitmeid teisendeid mujal maailmas. Eesti kultuuri ühe väga olulise haru moodustabki pagulaskultuur ehk eesti kultuuri n-ö jätk või teisend väljaspool geograafilist Eestit. Pagulaskirjandust vaadeldakse enamasti kui ühte eesti kirjanduse alakirjandust. Seega kuulub pagulaskirjandus kindlasti ka Eesti kultuuri oikumeenilisse struktuuri. Selle näiteks käsitlen ma käesolevas essees Karl Ristikivi romaani „Kõik, mis kunagi oli“.

1944. aastal põgenesid kümned tuhanded eestlased Nõukogude okupatsiooni eest üle mere – Soome, Rootsi ja sealt edasi Saksamaale, Ameerikasse ja mujale. Põgenejate hulgas oli palju haritlasi, – kirjanikke, muusikuid, kunstnikke, teadlasi – kes kandsid eesti kultuuri mujale kaasa. Nii tekkis pagulaskultuur.

Kirjakultuuril on igas kultuuris ja selle kultuuri edasikandumises oluline roll, seetõttu on muude kultuuritekstide (muusika, kujutav kunst, kombed, traditsioonid jne) kõrval kirjutatud tekstidel ehk isegi suurem osakaal ja mõju. Ja ehk kujunes ka paguluses just seetõttu suurimaks eestluse identideedi kandjaks just (ilu)kirjandus. Pagulaskirjandus iseenesest ei olnud sel ajal üldsegi mitte uus nähtus, kuid Baltimaade pagulaskirjandus peale Teist maailmasõda paistab silma oma viljakusega ja püsivusega. (Kruuspere 2008)

Janika Kronberg on paguluse arbujate põlvkonna (kuhu kuulus ka Ristikivi) jaganud temaatiliselt mitmeks erinevaks osaks ja Karl Ristikivi 1946. aastal ilmunud romaan „Kõik, mis kunagi oli“ on selle jaotuse järgi silmapaistvaim romaanidest, mille keskmeks on lähimineviku ja aktuaalse oleviku ehk Eesti riikluse hävimise kujutamine. (Kruuspere 2008: 64)

Karl Ristikivi kogus kirjanikuna tuntust juba kodumaal. Romaanist „Kõik, mis kunagi oli“ sai tema esimene teos paguluses, see oli esimene osa lõpetamata triloogiast (ilmus ka teine osa – „Ei juhtunud midagi“). Ristikivi tuntuimaks ja murranguliseimaks teoseks sai 1953. aastal ilmunud „Hingede öö“, mis kajastab pagulase hingeseisundit ja sisemist segadust. Kindlasti kuulub ka see tekst eesti kultuuri oikumeenilisse struktuuri, kuid mulle tundub, et on liiga paguluskeskne, et muutuda tüvitekstiks. Romaan „Kõik, mis kunagi oli“ haarab minu arvates suuremat inimgruppi ning sisaldab rohkem tüvitekstile iseloomulikke tunnuseid ja seob omavahel kaks poolust, kodueesti ja väliseesti, sest kirjanik on paguluses kirjutanud sündmustest, mille tõttu eestlased pidid kodumaa maha jätma ja mille tagajärjed olid ka kodumaale jäänutele kohutavad. Ta kirjutab seda juba lahkuja silme läbi, kujutades reaalsust läbi mälestuste.

Tüvitekstilisus

Alustan kõige üldisemast ja inimlikumast tasandist, mis minu arvates peaks ka igal tüvitekstil olemas olema, et oleks midagi, mis seoks iga indiviidi sõltumata kultuurikuuluvusest, sest sedasama teeb ju ka tüvitekstide tüvitekst Piibel.

Läbi romaani räägib Ristikivi loo sellest, kuidas inimesed on koos, aga samas on ikkagi üksi. “Kõik, mis kunagi oli” kujutab tegelasi perekonna keskel üksildastena. Üksinduse ja kõikide inimeste paratamatu üksindus, ükskõik kui palju ka meie ümber inimesi ei oleks, läbib tegelikult kogu Ristikivi loomingut, kuid seda inimese paratamatut võõrust teistest ja üksindaolekut ei tohi võtta ängistusena, Ristikivigi ei teinud seda, vaid pigem naudib ja kujutab seda inimeksistentsile iseloomuliku ja äärmiselt vajaliku osana. Sellest annab ta oma isiku läbi aimu ka oma reisikirjas “Itaalia Capriccio”, kus ta suurtele turismigruppidele eelistab pigem üksinda jalutamist ja mõtisklemist. “Kõik, mis kunagi oli” näitab inimeste suutmatust luua siduvaid suhteid nii omavahel kui ka nende kohtadega, kus me elame, eriti seetõttu, et ükski paik maapeal ei ole inimese jaoks ainus, alati tuleb lahkuda.

Siit on hea jõuda järgmise tüvitekstile iseloomuliku joone juurde, milleks on sakraalsus. „Kõik, mis kunagi oli“ üheks peategelaseks on praost Tammik, tema isiku kaudu on romaani toodud sisse jumalikkuse mõõde. Kirik ja praost on külaelanike jaoks pühad hoolimata sellest, et aja möödudes käiakse kirikus vähem ja praostil on kadunud tihedad suhted oma kogukonnaga. Iga inimene vajab ikkagi midagi pühalikku, millele toetuda. Näiteks romaanis vajab õpetaja õnnistavaid sõnu ja ligidalolekut Alt-Mihkli talu vana peremees, kes elab oma maise elu viimaseid päevi. Praost asuks tegelastest justkui kõrgemal ning tema mõtisklused ja vähesed ütlemised on seotud elu lõpmatu ringkäiguga ja Piibli õpetustega.

Õunapuud õitsesid ka kirikumõisas ainult kaks pühapäeva aastas, kuid mälestustes tundus, nagu oleks neid olnud viiskümmend kaks (Ristikivi 2000: 5). Üksinduse ja millegi pühaliku läheduse tundmise vajaduse kõrval on olulised märksõnad ka mäletamine ja mälestused. Need kuuluvad inimese loomusesse ja mäletamine on inimese üksinduse kõrval ka romaanis “Kõik, mis kunagi oli” väga oluline ning tegelikult taas kogu Ristikivi loomingut vaadates tõuseb mäletamine väga olulisele kohale, sest kuidas muidu võtta ühe sõnaga kokku kogu tema ajalooliste triloogiate pagas.

Juba teose pealkiri viitab mälestustele – kõik, mis kunagi oli. Mis on kõik? See on täiesti piiritlematu ja iga inimese jaoks erinev. Ilmselgelt ei ole mõeldud siin materiaalset “kõike”, vaid just mälestusi – kõike seda, mis on meiega kaasas ja mis kunagi oli. Mälestused ei pruugi olla tõesed ja mälestused on kõigi jaoks erinevad – mälestused samast kohast, samast õhtust, samast sündmusest ei ole kunagi kahe inimese jaoks samad. Üks kindel koht ei ole erinevate inimeste jaoks erinevatel aegadel kunagi sama. Nagu ka ühe inimese jaoks võib mingi kindel koht jääda mälestustesse sellisena, nagu ta nägi seda näiteks viis aastat tagasi, mitte nii nagu see on praegu. Ja samas kõik kordub, mitte miski ei ole ainulaadne ja ei juhtu ainult ühe korra, inimesi sünnib ja sureb korraga tuhandeid, võib-olla ka ühe inimese jaoks ei ole sünd ja surm ainukordsed, aga ükski tee ei too tagasi päris vanasse kohta, nii et me tahtmata liigume ikka edasi ja kaugemale...

Selleks, et tõsta esile mälestuste erinevusi, ei olegi ilmselt sellel romaanil ka peategelast, vaid romaani iga peatükk räägib lugu erinevate inimeste silmade läbi. Esindatud on läbi aegade kestev põlvkondadevaheline võitlus, kus vanemad inimesed arvavad, et moodne aeg on hukutav ja noored on veendumusel, et vanemad on liiga vanamoelised. Esindatud on erinevad perekonnad ja ühiskonnakihid, peaaegu kõik tegelased on omavahel mingitmoodi seotud, kas siis elupaikade, suguluse, sõpruse, töösuhete vm kaudu. Teosesse haaratakse äsja keskkooli lõpetanud noor tüdruk (Inge), tema viimaseid päevi elav praostist vanaisa, üliõpilased, noored abiellujad, perekonnad, kelle läbisaamist varjutavad intriigid (Tammikud ja Malmid); on linnakujutusi ja külakujutusi. Romaan peaks oma tegelaskujudega haarama seega kõiki sel ajal Eestis elanud inimesi, kõiki, keda järgnevad sündmused puudutasid.

Kadunud aega otsimas (Ristikivi 2000: 9).

Mälestustega seotult on romaanis “Kõik, mis kunagi oli” väga oluline tegelane ka aeg. Aeg ja ajaloo sündmused on need, mis muudavad selle eesti kultuurile oluliseks teoseks. Toomas Liiv on romaani järelsõnas öelnud, et “Kõik, mis kunagi oli” käsitlebki peamiselt seda, kuidas eestlased mäletavad 1940. aastate sündmuseid koos paratamatute eelsündmustega. (Liiv 2000: 246) Romaan kujutab ajaloolist murdepunkti, mis lahutas paljud perekonnad ja mis võttis eestlastelt pikkadeks aastateks vabaduse. Romaani tegevus toimub kahe kuu jooksul, algus ja lõpp on määratletud kuupäevadega – 23. juuni 1939 – 23. august 1939. Eesti jaoks väga olulised kuupäevad. 23. juunil tähistati võidupüha, see traditsioon loodi 1934. aastal peale Konstantin Pätsi riigipööret ning sellest taheti ja püüti kujundada tähtsaimat rahvuslikku püha ja 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit teatavasti vastastikuse mittekallaletungi pakti.

Ristikivi kujutab siin n-ö väikeseid inimesi saabuvate suurte muutuste lävel. Inimesed elavad edasi oma igapäevast elu, keegi ei pane tähele raadiost uudist mittekallaletungi pakti sõlmimise kohta, kõigil on oma pisiprobleemid, oma mured, oma hetked. Terve romaani vältel jookseb läbi teema, et mis sealt ajalehest ikka suvel lugeda on, ei midagi uut, ja et raadiouudised on kiirel heinaajal vaid ajaraiskamine. Ristikivi vaatleb siin inimesi või isegi ühiskonda, kes ei aima veel seda, mis neid ees ootab – Toomas Haug on seda nimetanud kadunud ühiskonna peegelpildiks. Meil on raske seda ette kujutada, sest me mõistame ja teame, mis peale selle romaani lõppu toimuma hakkas, kuid teose tegelased ei või ega saagi veel midagi ette teada, aga Ristikivi teab ja vihjab jutustaja kaudu sellele – suur lahkumine oli juba alanud ja aeg oli täis saamas.

Sellele suhteliselt tegevusteta romaanile annab huvitava nüansi see, et suured asjad toimuvad väikeste asjade taustal – väikesed argiaskeldused domineerivad ja tunduvad tähtsamad, kuigi tegelikult muutub peagi kõigi elu. Praost Tammik sureb augustiõhtul, mil kuulutati välja mittekallaletungipakt ja romaani jutustaja seisukohalt jääb see sündmus tähelepanuta, sest sealsetele inimestele on teise inimese lahkumine olulisem. “Ristikivi romaanides on oluline sündmus tihtilugu taandatud, seda serveeritakse nagu muu seas, möödaminnes, või jäetakse hoopis “lava taha”. Autor kirjeldab väga paljusid toiminguid, külaskäike, jutuajamisi, paljusid tegelasi /…/ Kirjeldamata jäetakse aga see, mis sotsiaalses ja poliitilises plaanis määras tolle “makulatuurse reaalsuse”. (Liiv 2000: 253). Romaani näiline tegevusetus mõjub toimunud katastroofi võimendavalt. Ma arvan, et iga eestlase ajaloomälus on teadmine, mis juhtus peale mittekallaletungipakti sõlmimist ja seetõttu jätab “Kõik, mis kunagi oli” lugejatele oma teadmiste ja mälestuste põhjal kujundada täiesti erinevaid teoseid, aga kuna aluspõhi ja kultuuriteadvus on samad, siis see teos peaks toimima erinevaid mälestusi siduva komponendina. Kodumaalt lahkunud inimesed tunnevad kohatuse ja lahkumise motiivid kindlasti paremini ära kui kodueestlased.

Lahkumise motiiv on sellesse romaani tugevalt sisse kirjutatud ja see on üks neid olulisi punkte, millega see teos seob paguluse ja kodumaa. Kohad muutuvad, ajad muutuvad ja kogu aeg toimub lahkumine ning sellega kaasnev siseheitlus iseendaga. Romaan algabki lahkumisega, kuigi kirikumõisa tulevad uued elanikud, keskendub autor hoopis sellele, kuidas praost Tammik ja Inge lahkuvad oma kodust. Teose lõpuks lahkub praost ka maisest elust. Lisaks sellele lahkub Inge vend Gunnar merele, Alt-Mihkli Madis veedab kodus viimast õhtut. Sellised sündmused näitavad, et kogu elu ongi ainult eelmäng lahkumisele, kuid on ka teistsugune lahkumine ja see on sunnitud lahkumine. Praosti ja Inge lahkumine kirikumõisast tundub mulle kõige rohkem seotud kodumaalt lahkumisega. Praost jätab maha koha, mis on talle koduks olnud aastakümneid, ta peab maha jätma koha, millega seovad teda isiklikud tundmused ja kogemused. Ka Ingele on paik saanud koduseks, ta on sealse maastiku ja loodusega ühte sulanud, kuigi oma meenutustes mäletab Inge ikkagi ka oma lapsepõlvekodu ja seda, et ta pidi sealt lahkuma. "Inge seisis verandal ja soojendas ennast läbi värviliste klaasruutude paistvas päikeses, nii nagu ta oli teinud seda lapsepõlves. See oli esimene koht, kus ta oli kodunenud pärast oma vanemate ja lapsepõlvekodu kaotust, ja kogu lapsepõlve oli ta siia tulnud unistama oma esimesest kodust…” (Ristikivi 2000: 6).

Kadi Tüür on kirjutanud Ristikivi kohast ja kohatusest ning on leidnud, et lahkumise motiivi võimendab ka see, et tegevuskohad vahelduvad väga kiiresti, ühes kohas ollakse lühikest aega ja lahkumise motiiv on seetõttu alati kohal, ka seal, kus tegelased tunnevad end koduselt. “Romaanides esinevate kohtade iseloomu ja vaheldumise dünaamika kaudu avaldub see, millest tekstis otseselt ei räägita: ebakindluse ja kohatuse tunde kasvamine üleüldiseks lahkumiste laineks.” (Tüür 2002: 75)

Kokkuvõtteks:

Tüvitekst asub kultuurilise identiteedi keskmes ja sellele peab saama toetuda (Veidemann 2006: 73). Ma leian, et Karl Ristikivi romaan “Kõik, mis kunagi oli” (tegelikult ka käesolevast käsitlusest välja jäänud “Ei juhtunud midagi”) väärib igati tüviteksti nimetust, sest see on romaan, kus leiavad puutepunkte 1940. aastatel kodumaa maha jätnud eestlased ja koju jäänud eestlased. Romaan seob omavahel erinevad paigad, ühiskonnakihid, vanad ja noored, linna- ja maaelu – see on romaan, mis kujutab eestlast oma igapäevastes toimetustes ja pidevas lahkumises ning pidevas alateadlikus kartuses, et äkki ei jõuagi enam koju: Ei saa lõpetada päris lõpus, nii nagu ei saa alustada päris algusest. /…/ Ikka leidub mõni, suur või väike, kellele see midagi tähendab, et pole veel viimne lõpp. Lepime sellega. Lepime kokku, et me ei ütle “lõpp” isegi siis, kui me koju jõuame (Ristikivi 2000: 241).

Kasutatud kirjandus:
Kruusperg, Piret (koostaja) 2008. Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn: Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Liiv, Toomas (järelsõna) 2000. Kõik, mis kunagi oli. Tartu: Ilmamaa.
Ristikivi, Karl 2000. Kõik, mis kunagi oli. Tartu: Ilmamaa.
Veidemann, Rein 2006. Tuikav tekst. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.