Olin terve nädala tõbine ja ei viitsinud ennast üldse liigutadagi.
Olen täna Dorritiga viimast päeva koos tööl. Ta läheb ära. Kahju, sest 8 koos töötatud kuu jooksul on ta mulle väga heaks sõbrannaks saanud. Loomulikult suhtleme me ka edaspidi, aga teistmoodi. Temasugust töölist ma enam ei leia :(

Vahepeal nii palju, et kursusega käsime neljapäeva õhtul Kaisa juures. Hull kass on tal!

Täna lähen üle pika aja Paidesse. Evelil on sünnipäev ja vanaemasid peaks ka külastama.
Nüüd on kõik ilusti ette kantud ja süda rahul :D

37,5 on number, mis iseloomustab minu seisundit täna. Lisaks on kõigile eilsetele nähtustele lisandunud ka kõrvavalu. Igav on, väga igav kohe. Haigus ei takistanud mul täna kooli minemast, aga sealgi oli täna meeletult igav. Toimetamine oli küll huvitav - parandasime esimest korda teksti nii nagu seda teevad nn päris toimetajad, aga ma pettusin toimetaja töös väga. Ma kujutasin seda hoopis teistsugusena ette ja nüüd pean jälle mõtlema hakkama, mida oma eluga peale kooli lõppu peale hakata!?
Kokkuvõttes võib siis öelda, et elu on praegu igav, midagi pöördelist ei toimu. Ainult et õhtul lähen aitan tuttavatel kolida (mis sest, et haige olen - vähemalt on midagi teha ja ei pea niisama igavlema)
Ah jaaa, meelde tuli :) Väga igav ikka ei ole. Eile õhtul sain ühe huvitava uudise. Sain teada, et mu üks ammune tuttav saab varsti isaks :) (Kui sa seda loed, siis pead mulle andeks andma, et ma sellest kogu maailma teavitan, aga sinu nime ei maini ma kuskil, luban!!!) See uudis oli tõesti selline, mida ma ei oleks osanud unes ka ette näha, see oli tõeline üllatus. Nüüd ma olen selle mõttega juba harjunud ja isegi õnnelik, sest kaks inimest on õnnelikud ja varsti sünnib siia ilma ka kolmas õnnelik inimene :) Palju õnne teile!

Peavalu, nohu, palavik, vesised silmad ja uimasus on juba 3 päeva minu lahutamatuteks kaaslasteks. Jube ja vastik ja paha on kõik, ma ei mäletanudki, et üks külmetushaigus nii kohutava enestunde tekitab.
Reedel käisin Pärnus sünnipäeval. Ei olnud kõige toredam, sest ma olin õhtuks ikka nohust ja palavikust üsna uimane ja alkohol tegi asja alguses pisut paremaks, aga hiljem veel hullemaks. Öösel Pärnust Tallinnasse sõit oli kõige hullem (Pidin hommikul tööle jõudma). Põhiliseks teemaks sünnipäeval oli - kas tappa kassid ära või mitte????
Aga mida ma ikka virisen. Täna oli ju Eesti suurpäev. Kristina Smigun võitis Torino olümpiamängudel KULLA!!!!! Läbi aegade kolmas taliolümpiamängude kuld Eestile.
Ja Pillule ka palju õnne! :)

Täna hommikul elasin läbi oma elu 10 kõige pikemat minutit. Jooksin bussi peale ja seisin juba bussi ees kui bussijuht vaatas mulle tuima ilmega otsa, pani uksed kinni ja sõitis minema. Prrr ma olin vihane. Ja siis ma seisin, 10 minutit lihtsalt seisin ja ootasin seda, mis mu nina alt minema lipsas. Need olid täiesti mõtetud 10 minutit külmas, need venisid ja venisid ja tõesti olid mu elu kõige pikemad 10 minutit

Ma ei salli üldse loenguid, kus peab meeeletult käsi krampis kirjutama nii, et kaasamõtlemiseks üldse aega ei jää. Oleks veel mingi jama loeng, et ma ei tahagi kaasa mõelda, aga on just selline huvitav loeng - tehniline toimetamine ja toimetamine veebis. Õppejõud näitab seina peale igasugu kasulikku teksti ja eeldab, et me kõik selle maha kirjutaksime. Netti ta neid slaide üles ei pane, sest siis me tema arvates ei mõtle üldse loengus kaasa vaid vahime lihtsalt tuima näoga oma konspekti. Täiesti vale arusaam, kohe täiesti vale.

Mul on ammu juba kõrini sellest, kuidas räägitakse, et eestlased võtavad ikka liiga palju laenu jne. Võtavad küll palju, aga ilma selleta ju tegelikult enam ei saa. Täna sattusingi huvitava lugemistüki peale laenude kohta, kes viitsib, lugegu. Ja eriti võiks lugeda need, kes on laenu võtmise vastu ja arvavad, et nad ei võta mitte kunagi laenu. (Õppelaenu ma ka tõesti pole oma elu jooksul kordagi võtnud ja see on minu meelest mõtetu laen. See on kasulik neile, kes on näiteks tasulisel kohal ja peavad veel kuidagi elamise eest maksma. Mina õppelaenu ei võtnud ja läksin kooli kõrvalt tööle, ma ei kahetse, mulle meeldib ja õppimist see küll ei sega. Paljud aga võtavad õppelaenu selle pärast, et seda saab nii kergelt ja ostavad siis endale näiteks riideid või lihtsalt joovad maha). Seda laenujuttu saab lugeda nii kui vajutate mu blogis lingile "Pronto", mis asub parempoolses veerus.

Lugesin James Fentoni artiklit "Õppetund Michelangelolt". Väga hea oli, mulle meeldis. Kirjutan välja mõned ideed ja mõtted:
Tagajärjekaks ja õnnelikuks eluks tuleb iga läbikukkumine läbi tunda ja läbi töötada. See peab moodustama osa su loovuse dünaamikast.
Keegi meist ütleb: "Ainult mina olen maailmas olemas - kõik teised on pelgad koopiad". Ja teine ütleb: "Maailmas olen mina ja on minu parim sõber ja meie oleme parimad." Ja kolmas versioon oleks: "Maailmas olen mina ja on minu parim sõber, kes (kuid ärge tallle öelge) ei ole sama hea kui mina."
Me ei salli luulet, mis meile mingit konkreetset plaani peale surub - ja kui me sellega ei nõustu, siis käed püksitaskusse surub. Luule peaks olema suur ja mittepealetikkuv, sisenema hinge ning mitte üllatama ega hämmastama seda iseendaga, vaid oma ainega. - Kui kaunid on peidus kasvavad lilled! kuidas kaoks nende ilu, kui nad trügiksid maanteele, hõigates "imetlege mind, olen kannike! jumaldage mind, olen nurmenukk!"
See, mis on loov, peab iseennast looma.
Ainus viis luuletama õppida on luuletada. Nii me läheme pürgimusest kohe üle tegevusele endale, ja see teeb meid algul kergesti haavatavaks, sest teatud vaatenurgast ei ole meil sel etapil mingit õigust luuletusi kirjutada. Kuid kahjuks pole meil muud valikut kui katset teha.
Võib kindlasti öelda, et inimesed, kel puudub üldse igasugune huvi teiste luulet tundma õppida, ei loo seda tõenäoliselt ka ise.
Ärge proovige kätt sonetiga. Püüdke kirjutada sonett. Püüdke kirjutada tõeline sonett. Aga see on ühtlasi kogu eesmärk. See ei ole harjutus.
Peale teiste inimeste loomingu lugemise ja võibolla ka imiteerimispüüu on olemas veel üks tegevus - oma loomingu näitamine teistele. Ja selles on midagi üliolulist. Muidugi võivad sel olla kõige hävitavamad tagajärjed - tavaliselt seetõttu, et kirjutatu osutub täielikuks käkiks, ja me mõistame seda alles siis, kui anname selle sõprade kätte.
Meeleseisund, milles inimene viibib pärast luuletuse kirjutamist, on üsna sarnane seisundiga, mis kestab ärganu teadvuses pärast eriti kirgast unenägu - selle erinevusega, et pärast luuletamisulmast ärkamist on meil illusioon, et see huvitab ka teisi. Me ei tea pärast luuletuse kirjutamist, kas see ka teisi huvitab. Pange see mõneks ajaks kõrvale, ja siis võibolla jõuate selgusele, lõpetamishetkel te aga üksnes loodate, et teie erutushoog pole petlik.
Kadedus halvab edaspidise loomingu.

Mõnus ilm on väljas täna - ei tunne oma varbaid, nina on jääs ja sõrmed ei liigu. Külm on, aga lumi krudiseb mõnusalt, mulle meeldib kui lumi krudiseb ja kui päike paistab.
Mulle meeldib koolis käia, kohe väga meeldib. Ma mõtlen hirmujudinatega sellele, et järgmisel aastal on jälle üks viimane aasta. Kui mul oleks võimalik, siis käiksin elu lõpuni koolis (ülikoolis loomulikult, keskkooli küll enam tagasi ei tahaks). Nii palju huvitavaid erialasid on võimalik õppida, aga palju peab raha olema. Kui nüüd kokku arvutada, siis ma olen oma elus juba 3 kooli lõpetanud ja neljas on praegu käsil.(Ja kui mitte arvestada algkooli ja põhikooli lihtsalt keskkooli osana, vaid ka iseseisvate koolidena, siis on mul lausa 5 kooli lõpetatud :D). Vähe, ma tahksin veel! Ma olen kogu aeg öelnud, et ma käin koolis praegu teadmiste pärast (mind tõesti huvitab see, mida ma õpin ja need ained, mis mind vähem huvitavad, teen ka halvemini), mitte hinnete pärast, aga eelmisel semestril ma nagu murdsin oma sõna - käisin morfoloogia C-d B-ks parandamas :D Lollakas, aga mis teha, iga inimene annab kord järele.

Ma kirjutasin juba pika jutu, aga see ei jõudnud kohale, sest ma olen rumal. Aga ma siis kirjutan nüüd uuesti, et kõik nurujad said võidu ja ma alustangi nüüd blogimist. Päris huvitav on tegelikult, aga üks mure on ka - keegi võiks öelda mõne teema, millest kirjutada, sest ma olen roostes ja aju on igasugu pahna täis ja ei lase mul enam ammu midagi originaalset välja mõelda. Ma olen roostes, endine mina on kadunud - nühime koos rooste maha ja ehk siis ma suudan jälle/kunagi/ehk midagi tarka kirjutada.

No kas nüüd lõpuks on korras?