Sotsioloogid mõistatavad meid

Tegelikult ei ole isegi mingeid taustsüsteeme veel, rääkimata pisikestest eludest nende sees...
Viimasel ajal vaevan ma pead kahe fraasi pärast - mu armas ja mu kallis. Endale tundub ka napakas, aga on kolm teksti, mida ma viimasel ajal olen kuulnud ja lugenud, kus need fraasid sees on ja need tekstid on tohutult intensiivsed. Just need kohad, need kaks (3) sõna pingestavad ja tekitavad mingi positiivse ärritusmomendi. Iseenesest on armas ja kallis ju väga tavalised sõnad tegelikult, ma arvan, et igas kolmandas imalas armastuslaulus/luuletuses on need sees. Aga nendes kolmes tekstis on midagi teisiti. Võib-olla see mu nende sõnade ees rõhutab ja intensiivistab neid. (Tekstides endis on muidugi ka mingi teine energia ja teema kui lihtsalt halamine või armastuse avaldamine). Kogu teksti pinge oleks justkui nendes sõnades. Ma ei tea ja ma ei saa aru. Veel. Liiga lihtne tundub.Ja ongi kõik, mu kallis...
Pole ammu teile luulet lugeda pakkunud, lugege siis Arvi Siiga (üks parimaid linnapoeete mu arvates):
Tänavanurga test

Mu sõber, kuhu on me unistused jäänud?
Nad olid, olid, olid kord ju meil!
On lehed tuules.
Asfaldil neid määndub,
nii nagu tookord kodumetsa teil.

Sealt kuskilt tulime, et võita seda linna.
Kuid linn see, kale, nagu oli, on.
Me oma tulevikku uskusime kindlalt -
usk kulus läbi nagu ülikond.

Täit tõde varjas linn.
Meis kahtles.
Veelgi enam.
Ta ütles "jaa", kuid ise mõtles "ei".
Nii meie
mõistatuseks
muutusime temas.
Nüüd tema sotsioloogid
mõistatavad meid.

Ei ole ühiskond nii lihtne nagu risttee,
kus liiklust reguleerib valgusfoor.
Ja minus, targenevas,
nagu võrgus viskleb
too arvisiig,
kes on veel lollilt noor.

Et tahad head - see mul on hästi teada.
Kuid tean:
ka vaenlased peab
ära teenima.
Hea tahtes olla,
kõike tahtsin heaga,
ja olin üksi äkki -
mitte-keegi ma.

Et koguks vaenlasi?
Ei!
Hoidku maa ja taevas!
Kuid elu
arvatust
on vahel
tõpramgi:
niikaua kui sul pole tõelist vaenlast,
ei ole tõelist sõpragi...

Olin vist kunagi enne kusagil, olen ka pärast*

Ma ei ole segi läinud, aga mõtlemiseks jääb küll natuke liiga vähe aega...
Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma tohutult (loe: TOHUTULT) naudin seda tunnet, mis paneb mind ennast tohutult rumalana tundma. See on see tunne, mis tekib näiteks siis, kui vestelda endast targemate inimestega (tegelikult ma eelistan lihtsalt kuulamist, vestlemine tuleb mul veel halvemini välja kui kirjutamine). Lihtsalt kuulad ja kuulad ja kuulad (või loed ja loed ja loed) ja tunned, kui palju sul on veel arenemisruumi, et jõuda sinna tasemele, kus on see, kes räägib (ja hea, et neid inimesi on, oskaks ma neid ainult hoida). Peamine ei ole muidugi see, et ma ennast rumalana tunnen, vaid see, et peale vestlust olen ma miljon korda targem ja miljon korda rohkem segaduses kui varem (inimene vist ongi elu lõpuni üks suur ports segadust)(sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis see elu lõpp on).
Sama rumala tunde tekitamise oskus on ka paljudel telesaadetel (vaatan harva, aga vahest löövad tummaks, nt täna, ma olen jälle targem, aga tunnen ennast veel rumalamana - paradoks. Hea paradoks, sest inimene, kes arvab, et ta on ilgelt tark, heh, palju õnne talle), raamatutest ma üldse ei räägigi - võtad riiulist raamatu, loed läbi, oled ühe raamatu võrra targem (kui raamatute võrra saab üldse targem olla), aga samas saad teada nii paljudest asjadest, millest sa mitte midagi ei tea ja mis sunnivad uue raamatu järele haarama. Ja siis kui ma jutuhoogu satun (nt praegu, aga kuna seinaga rääkida ei taha ja kõik hingavad olendid magavad, siis on blog ainus sõber eks ole :D), siis ma räägiks ja arutaks kõik need tarkused ja rumalused enda seest välja ja saaksin segase pildi palju selgemaks. Mingid taustsüsteemid hakkavad tekkima, aga elusid nende taustsüsteemide sees avastan aina juurde. Küllap see on hea.
Täna raamatupoodides luusides mõtlesin jõuluvanale soovi välja - ma tahaksin raamatupoes elada.
*tsitaat Marie Underi luuletusest "Aimus"

Ahjaa, seda ka veel - ma hakkan vanaks jääma, noor pensionär.

Elame üle ehk sellegi talve*

Viimastel päevadel tundub mulle, et ma elan siin üksinda. ("siin" on muidugi väga abstraktne koht).
Haige. (ravimiseks pole aega, või tahtmist).
*M. Vaik - "Linnud"

Tahan olla öö

"Eesti teatri laulud" Tallinna Linnateatris. Väga hea asi väga headelt tegijatelt väga heas kompotis. Kontsert etenduses või vastupidi. Naeru ja nuttu ja kurbust ja rõõmu läbisegi. Hariv - teatri ajaloost ja muusika ajaloost saab mõndagi teada. Ja imeilusad laulud ja hirmnaljakad laulud ja tõsimeelsed laulud.
PS! Ma jumaldan Olav Ehalat (loe: tema kirjutatud muusikat).

Inimesel on nähtavasti tarvidus mõnikord hädaohutut hullu mängida*

TEATER
Merle Karusoo "Küpsuskirjand 2005" Draamateatris. Oli üks meelelahutuslik tükk integratsioonist ja poliitikast. Mitte midagi uut. Mitte midagi erilist. Kui etendus oleks lõppenud kuskil keskel, siis oleks võib-olla isegi öelnud, et väga hea. Aga teises pooles hakkasid juba mõtted korduma, eriti just see, mida mõtlevad venelased Eestist ja eestlastest. Meeldis see, et laval oli kasutatud väga vähe asju, aga nende väheste asjade kasutamisega (vihmavari, lina) loodi üsna palju sümboleid.
KONTSERT
Sõpruse Puiestee Paide Kultuurimajas. Malenat eriti ei näinud/kuulnud. Kognito ei istunud, püüdsin pingsalt sõnu kuulata, sest neil mingisugune luulekogu välja tulemas, aga nendest ei saanud aru. Puiesteel on ka paremaid kontserte olnud, halvemaid ka. Aga neetult vähe rahvast oli.
RAAMAT
Olen avastanud raamatute teistkordse lugemise võlu. Esimesel korral on ilmselt paratamatus see, et loen lugu ja see, mis loo ümber, võib kaduma minna. Teisel korral on lugu juba teada ja tulevad mängu ka muud nüansid.
Karl Ristikivi "Hingede öö" - palju selgem kui eelmisel korral, aga ikka veel väga... ma ei taha öelda segane, pigem suletud. Avas ennast sel korral rohkem, aga tuleb kindlasti uuesti lugeda, kunagi, pikema aja tagant. Ma ei hakka siin seda ümber jutustama ja mingitest muljetest rääkima, seda on nii palju tehtud. Lugege kas või Endel Nirgi "Teeline ja tähed". Esimesel korral lugedes ei näinud ma huumorit üldse, aga ometigi on seal seda, hoolimata väga isiklikust ja veidi traagilisest loost. Eks elupagulased oleme me kõik. Ma rebisin enda jaoks olulisemad tsitaadid kontekstist välja ja panin siia. Tegelikult kõiki ei saanud, sest mõned olid lehekülgede pikkused, nt esimesed neli tunnistajat pugesid eriti sügavale kuskile, aga põhilisemad asjad:
Ristikivi naistest: Nägin ainult ta profiili, ja ma rohkem tundsin, et ta pidi olema ilus. See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.
Aga mul on raske seda tütarlast kirjeldada - võiksin öelda, et ta oli ilus, aga ka, et ta oli tavaline, ja mõlemad hinnangud oleksid õiged. (Kas ei tähenda ilu meie enamiku silmis siiski sagedamini keskmist kui äärmust?) (17)
Mõnikord on raske istuda võõra inimesega - ka sellega, keda tunned juba palju aastaid -, kui ei oska midagi öelda (26)
Ei, ma ei kirjuta elavatest inimestest. Nad on niikuinii olemas, nii et sellel poleks mingit mõtet. Kirjutan inimestest, keda olemas ei ole. Mõtlen nad ise välja, et mul oleks natuke seltsi üksinduses. Et oleks keegi, kes mind aitaks. Isegi väljamõeldud inimene on parem kui mitte keegi. Väljamõeldud inimene on enamasti ka elavast inimesest parem(28)
Seltskondlik joomine on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega
Ta istus seal, vaadates omaette tühjusse, nii nagu istuvad inimesed raudteevagunis päevast päeva, kuust kuusse, kunagi oma vastasistujat nägemata.(44)
Mul ei ole nüüd enam kiire, kui ma olen arusaamisele jõudnud, et ma niikuinii kuhugi ei jõua. Olen sellega rahul, mis mul on /---/ me sureme niikuinii. /---/ Ta oleks surnud tükk-tükilt, nii nagu inimesed kõik surevad. Paistab, et elu polegi midagi muud kui üks pikaldane suremine. /---/ Sündimine ei ole midagi muud kui surma algus. Keegi sureb alati, me kõik sureme alati. /---/ Elu ei olegi midagi, see on ainult ettevalmists, sest see on ainult ajutine. Ainult surm on jääv ja igavene.(94-96)
Ei ole olulist vahet, kas hukkub maailm meie ümber või meie ise. Lõpp on igal juhul lõpp.
inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi - iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud.(158)
Näen sind õhtu hallis vihmas taskurätiga silmi pühkimas. Sul ei ole kahjuks nelja selga, et seda pöörata kõigi akende poole. Sa käid sama teed ikka ja uuesti ja vaatad kogu aeg otsides maha. Aga kui keegi küsib, mida sa otsid, vastad häbenedes: Ei midagi! Ainult siis, kui väike laps, lepatriinu peos, jookseb üle su tee, ei suuda sa ennast pidada, ja nagu laps usaldad sa pahaaimamatult oma igatsuse teekäijale, kes juhuslikult su kõrval käib (170)
Kirjandus on unenägu, mida nii autor kui ka lugeja näevad
Mul ei ole kodu, mul on ainult korter.(201)

Karl Ristikivi "Itaalia Capriccio". Esimene reisikiri, mida ma lugesin. Ma olen alati arvanud, et need on igavad. Tuleb välja, et ei olegi. Itaalia on Ristikivi jaoks mingi väga oluline paik, sest seda külastab ta oma romaanides ikka ja jälle. Selle reisikirja juures meeldis mulle ristikivilik neutraalsus, mingi kõrvalpilk. Tema poolt ei olnud mitte ühtegi üleliigset emotsiooni. Isegi siin tuleb välja Ristikivi üksiklus ja üksinduse vajadus ja soov näha. Tegemist on tagasivaatelise reisikirjaga. Tunda on Ristikivi tohutut erudeeritust ja huvi selle maa vastu. Nüüd tahaks Itaaliasse minna küll.
Elu on juba kord niisugune, et ilusamad silmapilgud kaovad, kui ei oska neid õieti tähelegi panna, ammuks siis kinni püüda.
*Ristikivi turistidest

Kõigest väikestest loetud asjadest ei jõua, kuigi võiks.
Hetkel pooleli:
Karl Ristikivi "Lohe hambad"
Heiki Vilep "Katus sõidab"
Marie Under "Pärisosa" ja "Hääl varjust"
Aristoteles "Luulekunst"
Arvi Siig "Neeon kangialuste kohal", "Jah", "Murdeajastu"
Andres Langemets "Post Librum. Kirjandusmõtisklusi"
Rein Veidemann "Olla kriitik"
Aksel Tamm "Aga see oli üks mees"
ja veel miljon teoreetilist artiklit kirjanduskriitikast ja kommunikatsioonist
Murdumise piiril