Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem

Kui inimene lõpetab lugemise, siis lõpetab ta ka mõtlemise.

Viimane kursus :(

Ma pole oma sügissemestri loenguplaanigi veel siia üles riputanud, traditsiooni jätkamiseks saab see nüüd tehtud, parem hilja kui mitte kunagi.

Kirjandusteaduse uuemaid suudumusi (A. Mihkelev)
Eriseminar uudiskirjandusest (E. Lindsalu, J. Vaiksoo)
Eesti kultuuri tüvitekstid (R. Veidemann)
Eriseminar kirjandusteadlasest (E. Lindsalu)
Võrdlev kirjandusteadus (A. Mihkelev)
Teoreetiline seminar II (P. Viires)

Võitleja

Elo Viidingu „Püha Maama“ ei ole minu jaoks ilukirjandus muinasjutuliku loo jutustamise mõttes, vaid see on kirjutaja sügavalt isiklik tunne, isiklikud mõtted ja läbielamised ning vaated, mis on põimitud mõningate fantaasiatega. See teos asub justkui päeviku ja ilukirjanduse vahepeal (päevik võib muidugi ka olla ilukirjanduslik), aga oma tundeid ei väljenda (fiktiivne) autor pihtimuslikult, nagu päevikutes enamasti tehakse, vaid väga teadlikult ja enesekindlalt ning subjektiivselt.. See teos tundub kohati isegi liiga isiklik ja liiga tihedalt autori endaga seotud. Mulle tundub, et autor on tahtnud endale mõningad asjad n-ö selgeks kirjutada, on tahtnud mäletada oma mälestusi (Temal on vähemalt mälestused, tema käes on vägi. „Hoidja“) ning samas talletada ka praegust aega. Näiteks jutustus „Hoidja“ on selgelt kirjaniku tagasivaade lapsepõlve, mis kujundas tema vaated ja hoiakud – Mäe linnajagu, purjus naabrimees, esimesed hirmud, suurte poiste mänguväljak, kuhu sai salaja mindud, lastekodulapsed, ning esimest korda tunnistada endale, et sinus on eluinstinkt – soov elada. Argipäevahallus on see, mis juhatab inimesed eluteele, ihuüksi, ilma abita. Mäe linnajakku mõtetes tagasi pöördudes ripub ta pea kohal seesama tardunud hallus, kaunistamata ja ettearvatav argipäev möödanikust, mis juhatab ta teele, kus pole ainsatki teeviita. /.../ ... täiesti tavaline päev, mis on igaühe jaoks kusagil olemas, ja pole tähtis, milliseid kaotusi või kui suurt leina see päev endaga toob, see, kes selles päevas ükskord ärkab, peab seisma üksnes iseenese piiril, peab seisma ihuüksi ja täiesti kaitsetuna, ning ainult saatus otsustab, kas ta murdub lõplikult või jääb iseendaks. /.../ Ilma selleta poleks teda sellena, kes ta on nüüd. Ta kannab oma tausta, ja jumal tänatud, nüüd on ta vana.
Lugusid jutustav Mina annab edasi ühiskonnas peituvaid vaikivaid „tõdesid“, mida tegutsev inimmass teadlikult ei tunnista, kuid mille seaduspärasuste järgi nad elavad (lammutatakse hooneid, õgitakse ahnelt tv-glamuuri, elatakse allasurutud elu (naised), võetakse tarbimislaene jne). Autori suhtumist praegusesse ühiskonnakorda ja maailma üleüldse iseloomustab hästi lause jutustusest „Vana võitleja“: maailm, mis sõidab nürimeelse ja tungilise kiirusega rikkis liftiga põrgusse. /.../ Maailm, mida ma põlgan /.../ Niisamuti nagu see räpane riik, mille mürgist toitu ma endasse võtta ei taha, aga ma teen seda, sest ma elan kohustuse koormat.
Tänapäeva ühiskonna valupunktidele viidates näitab autor oma seisukohta, et hüvede himustamine on patt, riik on halb ja selle juhid ei mõtle üldse rahvale (on küll iibejutlustajad, aga emadest ja lastest ei hooli), loomeinimene on halb olla, sest tänapäeva sotsiaalses võrgustikus on loomeinimene justkui eikeegi. Normaalselt toimiv sotsiaalne võrgustik koosneb autori jaoks Eesti Naise lugejatest, projektijuhtidest, Viru Keskuses ning SPA-s käijatest. Eliitkoolid on ainult valitud seltskonna jaoks ja Päikesejänku lasteaed on tegelikult Päikesejänku Sitaaugu Lasteaed. Teose üldmulje on tegelikult üsna rusuv. Autor üritab ilmselt luua tasakaalustavalt vastandlikku pilti tänapäeval tõepoolest eksisteerivatele üldistele arvamustele ja käibetõdedele, kuid mulle tundub, et see tasakaalustav pilt ei tasakaalusta, vaid on trotsist tingitud mustvalge pilt ühiskonnale – liialt palju binaarseid opositsioone. Lammutades ei muuda midagi, miskit on ka asemele vaja.

Subjektivism vs objektivism

Ma üritan hakata oma laokil mõtteid kokku korjama, ehk saan oma hajameelsusest lahti - unustamine on sel nädalal eriti populaarne.
Igatahes, täna oli juttu objektiivsusest - igati nõus sellega, et tuleb olla võimalikult objektiivne, aga mida aeg edasi, seda vähem on see võimalik. Ma ei viitsinud vaielda, aga mulle siiski tundub, et objektiivsust ei olegi enam olemas. Kuidas ma saan kirjutada näiteks objektiivset teadustööd kui ma pean välja valima teoreetikud, keda ma tsiteerin või vähemasti kelle teooriatest ma lähtun - selgelt subjektiivne valik ja seega ei ole ka kirjutatav töö mingit moodi objektiivne, isegi kui ma üritaks enda emotsioonid täiesti eemal hoida (mis on võimatu).
Ma olen vist miljon korda maininud, et ma ei salli sõna "kohustuslik", eriti kui see asub näiteks kirjanduse ees ja muudab mõne hea raamatu tohutult vastumeelseks. Sellega ma üritan viidata Bourdieu tähelepanekule, et isiklikku maitset inimestel enam peaaegu ei ole, see on taandatud. Näiteks kohustusliku kirjanduse puhul me arvame, et see on justkui äärmiselt objektiivselt koostatud nimekiri ja peame seal nimekirjas olevaid teoseid väärtuslikeks, keegi isegi ei kahtle nende väärtuses (või ei julge kahelda), sest vastasel juhul neid ju koolis ei õpetataks. Ühesõnaga, sulle öeldakse ette, mis on väärtuslik, ja su isiklik maitse ei loe mitte midagi - kehtestatakse mingisugune tõde, mis lõppkokkuvõttes on subjektiivne, ent sellele omistatakse objektiivne väärtus. Nii tekkivadki tõed ja kõik meie ümber toimuv üritab panna meid ühte moodi mõtlema - haridus, kirjandus, kirik, keel jms, eriti muidugi massimeedia. Ei ole siin mingit postmodernistlikku tõdede paljusust, peata kanad hoopis.

enne
siit maailmast lahkumist

süüta kõik tuled (Leonhard Lapin)

Linn

Kes meist poleks elus kogenud midagi sellist - pealtnäha on kõik korras, nuriseda ei ole millegi üle - hea töö, kodu, naine ja laps, sõbrad - aga siiski ei anna hing rahu, sest midagi oleks nagu puudu ja see, et kõik on näiliselt nii pagana korras, ajab veel rohkem närvi ja tekitab trotsi, tüdimust, soovi midagi muuta. Just sellest pajatab Theatrumis nähtud etendus "Linn".
Jevgeni Griškovetsi etenduse peategelane on Mees, kes tahab sõita teise linna, teadmata tegelikult, kuhu ta sõita tahab, teadmata, millal ta tagasi tuleb ja teadmata seda, milleks tal üldse vaja sõita on. Tegelikult seda viimast ta ise sisimas isegi teab, aga jutuajamistes naise, sõbra ja isaga ei suuda ta seda selgitada. Ta tahab minna ennast otsima, või siis mingit mõtet, mingit sihti, mis aitaks edasi elada. Mees kardab kaduda rutiini - sama töö, sama kodu, sama naine, samad sõbrad - ja nii igavesti. Veel rohkem kardab Mees tegelikult ärasõitu. Kohver on juba ammu pakitud, kõiki on ärasõidust teavitatud (kuigi keegi ei mõista), aga ometigi pole see ärasõit nii lihtne. Mis saab siis kui reisilt tagasi tulla ja mitte miski pole muutunud? Siis ei oleks enam isegi teadmist, et äkki veel saab midagi muuta.
Etendus, mis oma intiimsuses sobib väga hästi just Theatrumi pisikesele lavale, kus dialoogid ja monoloogid mõjuvad vahetult. Etendus, mis peaks kõnetama absoluutselt kõiki inimesi. Etendus, mis ei anna mingeid soovitusi ega näpunäiteid, vaid jätab kõik otsad lahtiseks.

Kestmine

Mõnikord on nii, et tahaks mõnest asjast paari lausega kirjutada ja tundub, et üle paari lause isegi ei oskaks midagi öelda. Aga siis äkitselt avastad, et oled juba kolm tundi lugenud ja kirjutanud ja selleks, et kõik emotsioonid sõnadesse saaks, läheks vähemalt kolm tundi mõtlemiseks ja kirjutamiseks veel aega vaja. Selle pärast ma nüüd ei jõudnudki oma tänast postitust valmis :D

Oktoober

Armsad Tartus pesitsevad sõbrad, ma olen homsest paariks päevaks heade mõtete linnas ;). Kassi ma kaasa ei võta, tahtsin lihtsalt näidata kui ilus ta on :D