MUST AKEN (inspireeritud Tallinna Ülikooli keeltemaja teise korruse auditooriumi akendest)
Ma küll ütlesin, et pole nüüd aega siia midagi kirjutada, aga loengus oli lihtsalt igav ja see trükkimine ei ole enam mingi vaev.

Kõik sai alguse sellest, et aken oli must. Klaasil oli linnuväljaheiteid ja suurlinna vihma, mis on selline kummaline nähtus, et justkui pori sajaks taevast alla. Klaasile sajab vedel pori ja kui selle piisad mööda klaasi alla jooksevad, jäävad sellele porinire jäljed. Lisaks väljaheidetele ja vihmale oli aknaklaasil ka tolm. See on samuti üks suurlinna nähtus. Maal tolmavad näiteks kruusateed, aga suurlinnas on tolm kõikjal, siin hakkab isegi asfalt tolmama.

Ja just sellest saigi kõik alguse, sest läbi musta klaasi tundus ka maailm, mis oli selle akna taga, must. Kui väljas paistis ere päike, tundus toas olles taevas ikkagi pisut sombune ja päike ei olnud piisavalt kollane. Kui õues sadas vihma, tundus taevas veel hallim kui tegelikult ja vihm tundus ka porisem kui tegelikult. Kui taevas oli vikerkaar, siis selle värvid ei olnud kunagi nii kirkad kui oleksid pidanud olema. Ja öösel akna all istudes tunuds Talle, et kuu ja tähed tuhmuvad iga päevaga üha enam...

Väljas Ta peaaegu ei käinudki ja kui just pidi, siis ainult sombustel öödel - Ta kartis inimesi. Ta kartis inimesi selle pärast, et läbi musta akna tundusid kõik hallid, mornid ja halvad. Siis kui Ta veel väljas käis ja inimestega suhtles oli kõik korras, aga kõik muutus siis kui Ta kolis suurlinna musta aknaga korterisse. Keegi ei hoolinud siin Temast, kõigil oli alati kiire ja Tal ei olnud kellegagi rääkida.

Tema maailm muutus järjest väiksemaks. Nüüd ongi Tema maailmaks see pisike musta aknaga korter ja see piskuke, mis aknast paistab - vastas maja, kõrval maja, teisel pool kõrval maja ja keskel neljarealine sõidutee.

Oma suhtlemisvajadust maandas ta tähtede ja kuuga rääkides, aga ka need jäid temast üha kaugemale, sest aken muutus iga päevaga mustemaks. Tihti kuulas ta pealt ka naabrite vestlusi. Ta ei tundnud oma naabreid, aga ta tundis nende hääli. Ta ei kuulanud neid pealt tahtlikult, aga öised seinad lihtsalt kostuvad läbi - eriti just nendes suurlinna paneelmajades.

Mida aeg edasi, seda hallimaks muutus tema maailm, sest aken, mille taga oli see pisike maailm seal väljaspool, muutus järjest mustemaks. Teda valdas lausa äng, sest kuu ja tähed jäid iga päevaga tuhmimateks ja naabrite hääled kostsid läbi seina vähem - neil ei olnud enam midagi rääkida; Kõik oli öeldud.

Ühel ööl otsustas ta välja minna. Väljas oli udu ja ilm oli sombune. Tänav oli peaaegu samasugune nagu läbi musta akna vaadates. Ta seisis keset trammiteed, juba 15 minutit seisis, aga trammi ei tulnud. Kell oli juba liiga palju ja trammiliinid selleks päevaks suletud. Ta ostis kioskist närimiskummi, nätsutas veidi ja neelas siis alla. Hetkeks jäi see kurku pidama ja ajas läkastama, kuid kadus siis mööda soolikaid kusalegi maosoppi.

Ta oli koduuksest umbes 50 meetri kaugusel kui pööras otsa ringi ja läks tagasi, sest sealt lõppes tema pisike maailm, mis paistis läbi porise aknaklaasi. Ta läks tagasi oma pisikesse korterisse ja oli õnnelik, et ta oli julgenud minna oma väikese maailma lõppu. Ta oli ära teinud kõik, mida ta elus teha oli tahtnud - ta oli lõpetanud kolkaküla kooli, astunud iseseisvasse ellu ja kolinud suurlinna ning mis kõige tähtsam - ta oli ära käinud maailma lõpus.

Köis rippus juba ammu magamistoa laes ja ootas seda päeva, mil ta seal lõpus ära käib ja elu kaotab oma mõtte. Ta ronis toolile ja ajas pea läbi silmuse ning oli juba tooli jalge alt löömas kui miskit juhtus... Teiselt poolt seina hakkasid kostma naabrite hääled. Naabrid tülitsesid ja karjusid üksteise peale. Naine sõimas meest joodikuks ja mees naist omakorda libuks.

Ta võttis köie kaela ümbert ära ning võttis selle ära ka laest, kus see oli rippunud juba aastaid. Ta istus taas oma musta akna alla, millest kõik alguse sai, ja vajus sügavasse mõttesse. Ta pidi ju leidma elule uue mõtte. Ta pidi seda tegema, sest oli olnud arg. Ta ei julgenud ennast tappa, sest kartis seda, mida naabrid, keda ta isegi ei tundnud, temast pärast enesetappu räägivad.

Mul tõesti ei ole enam aega siia midagi tarka ja mittetarka kirjutada. Miks? Vot selle pärast:

1. Vaadata läbi (võimalusel lindista) kahe erineva žanriga saateid kahelt erinevalt telekanalilt. Materjali põhjal koostada ettekanne, kus analüüsida subtiitrite ülsehitust, paigutust, keelelist poolt (ka tõlke adekvaatsust) ja sünkroonsust. Ettekande pikkus 6-7 minutit. TÄHTAEG 26 aprill.
2. Tehnilises toimetamises arvestus/test/lünktekst 100 mõiste peale. 26 aprill
3. Lugeda läbi Madis Kõivu "Tagasitulek isa juurde" ja Johan Huizinga "Mängiv inimene". TÄHTAEG 25 aprill.
4. Toimetada üks ilgelt nõme ja igav teadustekst. TÄHTAEG 28 aprill
5. Referaat ja ettekanne Eduard Ahrensist. TÄHTAEG 2 mai.
6. Referaat ja ettekanne teemal "Arvutisüntaks". TÄHTAEG 8 mai.
7. Ühe luuletuse analüüs. Pikkus umb 5 lehekülge (analüüsima peab kõike, mida ühe luuletuse juures vähegi annab: värsimõõt, riimiskeem, point jne). TÄHTAEG 10 mai.
8. Ühe proosateose analüüs (soovitavalt novell). Pikkus 5-7 lehekülge. TÄHTAEG 10 mai.
9. Ühe näidendi analüüs. Pikkus 5-7 lehekülge. Tähtaeg 10 mai.
10. Essee/uurimus ja ettekanne teemal "Laulutekst kui osake kirjandusest ja osake muusikast". TÄHTAEG 9 mai, aga kui vähegi annab, siis üritan venitada 16nda maini, aga kahtlane.
11. Aines arvuti kasutamine eksam - 15 mai.
12. Aines keeleline toimetamine arvestus - 15 mai.
13. Süntaksi eksam - 22 mai.
14. Eesti kirjanduse eksam - 26 mai.
15. Kirjanduse interdistsiplinaarsuse eksam - 5 juuni.
16. Ja siis veel vahepeal igasugused jooksvad asjad ja siis peab veel kooli ja tööle ka jõudma ja 22 mai hakkab juba sess.
17. Ja siis tahaks veel 25ndal minna Kirjanduse ja muusika õhtule ja siis 29ndal Sõpruse Puiestee kontserdile ja siis 30aprill-1mai on plaanis Tartus sõpru külastada ja Mailaulule minna, aga ei tea, kas üldse jõuab.

KES TEEB, SEE JÕUAB!!! (Tegelikult olen ma juba üsna paanikas. Aga ma tean, et saan hakkama, alati olen saanud) (Ja see ka mind hetkel ei masenda, et tegelikult sain ma kõik need tähtajad teada juba veebruaris ja märtsis. Selline ma juba kord olen - aga viimasel hetkel tulevad alati kõige paremad ideed.)

Kui seda peaks lugema mõni kirjastaja, toimetaja vms (mis on muidugi väga vähe usutav), siis teadke, et vajan praktikakohta. Kõige rohkem tahaksin ise mõnda kirjastusse pääseda, teine valik oleks mõni ajakiri ja viimane valik oleks ajaleht (sest seal peab ennast lolliks rabelema iga päev). Seega oleks vaja teha umb 80-90 tunnine keeletoimetaja praktika (aga arvestage sellega, et ma olen algaja). Praktika peaks olema lihtsalt selline, et ma saaksin aimu, kuidas üldse kirjastuses töö käib või kuidas üldse mingit ajakirja/ajalehte kokku pannakse ja siis natuke ise ka proovima midagi teha. Vot nii. Igatahes ootan kõiki pakkumisi ja hakkan kõiki kirjastusi/toimetusi kirjadega pommitama varsti :D

Paanika hakkab süvenema.

Folk oli tore, mis sest, et ma sellisest muusikast väga lugu ei pea (just sellisest kus rahvalaulu karjutakse täiest kõrist mikrofoni ja käristatakse kitarride ja muude vidinatega nii kuidas annab), aga ikkagi oli tore, sest hea oli vanu sõpru näha ja natuke hüpata ja karata ka :) Täna hommikul enam nii tore olla/tõusta ei olnud, aga nüüd õhtuks on kõik jälle normis, ainult mingi kummaliselt napaka muusika isu on täna - nt Ursulat kuulan ja itsitan :D

Eestlane olen ja eestlaseks jään lallalllaaaa!!! :D Laulupidu oli tore lahe mõnus. Täna siis folgile!

Ja nüüd kevadpäevade rongkäigule ja siis öölaulupeole - kava: gaudeamus, sa ära ära jahtu, laul pistodast, julge laul, jää jumalaga puberteet, ärkamise aeg, ei ole üksi ükski maa, uus paat, kes ei tööta see ei söö, eestlane olen ja eestlaseks jään, mis värvi on armastus, tiigrikutsu, palve ja koit - saab lõõritada :p

Tööpäev jälle. Ja uus töönädal jälle. Nädalavahetus jäi jälle lühikeseks, mis sellest, et see 3 päeva kestis. Käisin Paides ja maal vanaema juures. Nii mõnus oli näpud mulda torgata ja midagi kasulikku teha. Vanu sõpru oli ka tore näha ja sama tore oli uusi tuttavaid koguda. Ja kõige toredam oli muidugi ema ja venda näha :)

Kevad.

Täna hommikul ma armusin. See on tegelikult ju üsna loomulik, sest praegu on kevad ja millegi pärast on tung, mis sunnib armuma, palju suurem kui muudel aastaaegadel. Aga jah, minuga juhtus see just täna hommikul. Kui ärkasin, tundsin kui õrnalt ta mind hellitab. Tundsin tema soojust enda näol ja kaelal. Mul oli tunne justkui oleks ta siin samas, minu kõrval. Ta oli õrn ja häbelik, kogus alles jõudu, et kogu maailma endasse armuma panna. Iga minutiga tundsin aina rohkem, kuidas ta mind soojendas ja hellitas. Jah, täna hommikul ma armusin - armusin päikesetõusu!!!

Kell 9.00 hommikul valdas mind suur maailmavalu. Tegelikult mitte nii väga mind. Lugesin 16 aastase noore inimese blogi ja ehmusin. Ausalt, süda pisut puperdab kohe sees. Millest 16 aastasel inimesel selline maailmavalu. Ma selles vanuses küll ei viitsinud, tahtnud ja võibolla isegi osanud selliseid mõtteid mõelda. Appi, 16 aastane ei tohiks mõelda selliseid mõtteid, ta peaks... Ma tõesti ei tea, mida ta peaks, aga ma tean, et mina selles vanuses proovisin olla õnnelik ja siis ma uskusin veel väga siiralt, et inimesed on ilusad ja head ja ma lihtsalt proovisin elada oma elu nii, et ei mõelnud sellele mis toimub ümberringi. Selle pärast ongi hea olla noor ja rumal :) - ei pea sellistele asjadele mõtlema. Huh, tänane päev algas küll kummaliselt, eks see kummalisus saadab mind nüüd terve päeva.

VÄGA TÄHTIS TEADAANNE KÕIGILE TÖÖTAJATELE

Asutuse sisekord: kehtib alates aprillist 2006

Nõuded riietusele:
On soovitav käia riides vastavalt sissetulekutele. Kui teid nähakse kandmas Prada kingi ja Gucci käekotti, siis järelikult olete rahaliselt heal järjel ja ei vaja palgatõusu. Kui te riietute tagasihoidlikult, peate õppima, kuidas oma raha paremini kasutada, et saaksite endale lubada paremaid riideid- järelikult ei vaja te palgatõusu. Kui te riietute täpselt õigesti, olete te just seda
väärt, mis teil on ning ei vaja samuti palgatõusu

Haiguspäevad
Edaspidi ei ole töövõimetusleht mingi tõend teie haiguse kohta- kui jaksate arsti juurde minna, jaksate ka tööle tulla

Ekstra vabad päevad aasta jooksul
Igal töötajal on aastas 104 ekstra vaba päeva- neid nimetatakse laupäev ja pühapäev.

Vabad päevad seoses matustega
Matused ei ole põhjus töölt puudumiseks. Surnud sõbra, sugulase või töökaaslase heaks ei saa te midagi teha. Kui üritusest osavõtt on absoluutselt vajalik, tuleks see korraldada hilisel pealelõunal. Me lubame teil vastutasuks tööl olla lõunavaheajal ja lahkuda õhtul 1 tund varem.

Tualettruumi kasutamine
Liiga palju aega tööpäevast veedetakse tualetis. Nüüdsest on kabiinis viibimise piirajaks* 3* minutit. Pärast 3 minutit hakkab tööle alarm, tualettpaberirull lukustub, kabiini uks avaneb
iseenesest ja teid pildistatakse. Pärast teist eksimust pannakse teie foto üles stendile rubriiki krooniline töödistsipliini rikkuja. Igaüks, kes sellel fotol muigab, saadetakse kohustuslikus korras psühholoogi vastuvõtule- enda kulul, muidugi.

Lõunavaheaeg
Kõhnadele- 30 minutit lõuna söömiseks, et nad veidi tervemad välja näeksid. Normaalse figuuriga- 15 minutit, et süüa üks tasakaalustatud eine ja säilitada olemasolev kuju; täidlased- 5
minutit, sellest piisab, et juua ära 1 rasvade põletamist kiirendav jook.

Täname teid lojaalsuse eest meie asutusele. Selleks me siin olemegi, et pakkuda teile igapäevaselt postiivseid tööalaseid elamusi.

Sestap, kui teil on küsimusi, kommentaare, kahtlusi, kaebusi, frustratsiooni, ärritust, süüdistusi, avaldusi, sisekaemuslikke mõtteavaldusi, jahmatust- palun suunake see kõik mujale!


Juhtkond

Kutsusin eile mr.Properi appi ja alustasin kevadist suurpuhastust. Väsitav.

Käisin kinos "Kuldrannakest" vaatamas. Eesti film nagu Eesti film ikka. Karaktereid ei kirjeldatud absoluutselt. Stseenid vaheldusid alguses nii nagu oleks lihtsalt mingist filmist erinevaid tükikesi näidatud, lõpu poole asi pisut paranes. Happy end tegi asja väga magedaks. Eesti film areneb, aga väga aeglaselt.

Inimesed ümberringi on nii mornide nägudega - tülpinud ja väsinud. Mina ka, aga hakkan sellest vaikselt üle saama.

Õhus on tunda kevade lõhna!!!

Hing ei anna rahu. Päevast päeva kummitab mind fakt, et sel aastal ei andnud Eesti Kultuurikapital kirjanduspreemiate jagamisel proosa vallas välja ühtegi preemiat ja luule sai siis proosa asemel 2 preemiat. No tule mõistus appi! Ma ei ütle, et luuletajad Jürgen Rooste ja Kristiina Ehini luulekogud preemiat ei väärinud, aga krt see on ikka sigadus, et proosa jäi täiesti ilma. Jaak Urmet kirjutab Arkaadias nii: "Eesti kirjastused kurdavad, et algupäraseid romaane õieti polegi...Põhjus, miks žüriid lükkavad kõrvale proosa ja võtavad ette luule - sest romaani magamatusest paistes silmadega ei kirjuta." - Kirjanikud käivad tööl nagu kõik n-ö tavalised inimesed, aga lisaks sellele nad ju veel kirjutavad ka ja no tõesti kui päeval tööd rügada ja öösel kirjutada, siis ju loogiline, et midagi väga head tulla ei saa. Ja muidugi lahendame asja nii, et ärme proosakirjanikele preemiat anna, et nad peaksid veel rohkem tööd rügama ja saaksid veel vähem kirjutada! Ja need raamatukogutädid, kes ütlevad, et pole muid raamatuid raamatukogudesse osta kui ainult sopakirjandust, siis käib ikka eriti närvidele küll, sest pidevalt pean häid ja väärt raamatuid raamatukogudest tikutulega taga otsima. Ja selle peale öeldakse, et neid ei loeta - no loomulikult ei loeta kui terve Tallinna peale mingit raamatut ainult 5 eksemplari on ja need ka kusagil väikestes haruraamatukogudes, kuhu kõik lihtsalt minna ei viitsigi.
Sain oma viha jälle välja valada.

Üllatusena tulev vaba päev teeb alati head meelt, aga ma oleksin võinud selle eile teada saada, mitte täna hommikul kell 9 kui ma olin ennast meeletult hea une pealt juba üles ajanud.

Jube janu on, aga kodus pole midagi juua peale vanaema tehtud punasesõstramahla, mida mul on umb 10 purki, AGA ma ei jõua ühtegi neist lahti keerata!!! - Nõrguke!!!

Eile oli jägermeistriõhtu ja täna oli sügava unega hommik. Mängisin täna hullu ja käisin poes rallitamas - jube, jube, jube.

Vahepeal loetud raamatud (veebruarist tänaseni) :

• 
  Julian Barnes "Maailma ajalugu 10 ja 1/2 peatükis" - koomilised jutustused. Näiteks Noa laeva reis läbi puukoi silmade.
• 
  S. Elioti poeem "Ahermaa" - väga raske. Ma olen liiga rumal, et sellest aru saada. Tuleb leida seoseid asjadega, mida ainult geeniused teada saavad. Selleks, et ma selle luuletuse sisust aru saaksin, peaksin vähemalt 10 selle kohta käivat raamatut läbi lugema vist.
  
• Umberto Eco "Roosi nimi" - detektiivmunga tegevus kloostris, kus pime munk teisi tapma hakkab. Liiga pikaks venitatud, aga hariv neile, kes tahavad rohkem teadmisi dominiiklastest ja minoriitidest.
  
• Mati Unt "Öös on asju" - elekter, elekter, elekter. Väga segane romaan, aga see pidavatki Undilik olema. Võtan neutraalse hoiaku - väga ei meeldinud, aga halb ka ei olnud. Ilmselt olen selle jaoks ka liiga rumal.
  
• Jaan Kaplinski "Isale" - Kaplinski püüab oma isale raamatut kirjutada ja teda meenutada ning tema kohta võimalikult palju teada saada.
  
• Egon Ranneti näidend "Kadunud poeg" - nõukaaeg - muidu poleks lugenud, aga Toomas Liiv käskis.
  
• Golding "Kärbeste jumal" - väga hea raamat. Lapsed, kes satuvad üksikule saarele ja hakkavad seal metsikuteks muutuma ning üksteist tapma.
  
• Pisut ka Kaplinski ja Alveri luulet.
  
• Veidike Norbert Eliase "Tsiviliseerumisprotsessi I" - kavatsen selle kunagi kindlasti lõpuni lugeda. Väga huvitav.
  
• Hetkel käsil Anonüümse autori poolt kirjutatud "Naine Berliinis. Päevikumärkmed 20.aprill - 22.juuni 1945. - esimese 60-ne lehekülje põhjal tundub väga huvitav.

Kommentaar Mait Vaigu tekstile "Lugejast" mait.puiestee.ee, mis valgus pisut liiga pikaks ja üldiseks.

Naljakas lähenemine, aga ka üsna suur probleem. Nurisetakse, et tänapäeval lapsed ei loe enam ja kirjandus sureb välja ja samas nurisetakse, et kurat miks nad nii palju loevad. Tegelikult on ju loogiline, et enam nii palju ei loeta, sest meelelahutusena vaadatakse nüüd filme, kuulatakse muusikat ja surfatakse netis - need tegevused rahuldavad mingil määral lugemisvajaduse. Kuid leidub ka tänapäeval noori, kes armastavad lugeda, aga neid suunatakse vägivaldselt mujale ja nad unustavad selle kire. Seda suunamist teevad põhiliselt just laste perekonnad. Minul vedas, et mul oli väga hea vanaema, kes mind lugema õpetas ja arendas mind nii, et näiteks esimese klassis lugesin ma juba neljandale klassile mõeldud kohustuslikku kirjandust. Ka mu perekond pooldas lugemist. AGA olen elus tihti kuulnud ja kuulen siiani etteheiteid, et miks sa loed nii palju, et see on ju mõttetu tegevus ja selle raisatud ajaga saaks hoopis midagi kasulikumat ette võtta.
Inimesed, kes ise ei loe, ei saa ka aru, kuidas üks hea raamat inimest edasi arendab ja kuidas see aitab oma tundeid ja mõtteid väljendada. Miks kunagi olid teiste inimeste piinamine ja tapmine normaalsed (mõtlen siin näiteks nõidade põletamist ja rüütlite turniire, kus üks pool pidi alati surema)?. Miks on nii, et enam me seda normaalseks ei pea? Just selle pärast, et me saame nüüd ennast teisiti välja elada - loeme raamatuid, vaatame filme ning saame oma ürgsed ihad nii rahuldatud. (Seda teemat on üsna põhjalikult käsitletud Eliase "Tsiviliseerumisprotsessis I"). Kes ei usu, et inimestele siiani sellised ürgsed ihad omased on lugegu Goldingu "Kärbeste jumalat", kus tsiviliseeritud ühiskonnast pärit lapsed satuvad üksikule saarele, muutuvad seal metsikuteks ja hakkavad üksteist tapma. Siis hakkate pisut inimese psüühikast aru saama. Ja siis saate lõpuks ka aru, miks inimestel on vaja lugeda (lugemine ei võrdu filmide vaatamisega, sest enamik filme mõtleb vaataja eest, aga raamatud jätavad peaaegu alati ruumi ka enda fantaasiatele ja mõtetele).