Kas sulle meeldib porno?

Noormees ja neiu kohtuvad etenduse proovis. Või õigemini, nad ootavad proovi etendusele, mida tegelikult ei ole veel kirjutatud ja mida keegi ei oska lavastada. Etendus peaks rääkima pornost. Aega parajaks tehes nad arutlevad porno kahjulikkuse ja kasulikkuse üle, diskuteerivad, esitavad argumente ja jõuavad järeldustele. Selline on Vat Teatri keskkooliealistele noortele suunatud etendus "Kas sulle meeldib porno?". Väga hästi tehtud tükk ning näitlejad Tanel Saar ja Kaia Skoblov tegid suurepärast tööd.
Etendus toob tõepoolest välja porno negatiivsed ja positiivsed küljed, ühtemoodi arutletakse mõlemaid pooli ning sellega seletatakse noortele asju, mida koolis ei räägita ja mida paljud lapsevanemad ilmselt ei julge rääkida. Selgeid vastuseid etendus loomulikult ei anna, see eeldab pigem ise edasimõtlemist, oma seisukohtade kujundamist. Miks on nii, et kui mees naist petab, siis on ta lihtsalt siga ja selline ühekordne aps tuleb andeks anda, aga kui naine meest petab, siis on ta kohe automaatselt lits ja kuulub mahakandmisele? Kas porno vaatamine võib tekitada tunnet, et vägistamine on normaalne? Kui noor inimene tutvub pornoga enne vahekorras olemist (mida ta kõigi eelduste kohaselt teeb), siis kuidas peaks seks üldse õnnestuma, kui sellest ettekujutus on saadud ainult pornofilmidest, kus asi on tihti pigem perversne kui tõene? Sellised küsimused siis seal etenduses.
Jama on lihtsalt selles, et halba pornot on palju rohkem kui head ja ettekujutus pornost on kujunenud selle halva "üks ees, teine taga, kolmas suus" porno järgi. Näidend jõuabki lõpuks noormehe ülestunnistuseni, et porno ei lasknud tal noorena seksi nautida. Tütarlaps on jällegi kurb, et kaotas 15 aastaselt süütuse selle pärast, et arvas, et kui ta tahab, et teda armastataks, siis peab ta midagi vastu andma ja see midagi on tema keha.
Väga lahe etendus väga mõnusalt vaba õhkkonna ja suurepärase näitleja- ja lavastajatööga. Noortele kindlasti meeldib nii et kihutage kõik oma teismelised teatrisse.

Liiga inimlik

Friedebert Tuglas 1936ndal aastal: On oluline, et raamatuid ei tehtaks, vaid et neid elataks!
Tuglase novellidest. Minu jaoks on Tukla novellid liiga lihvitud. Iga lause on nii lõpetatud, et seal taga ei saa enam midagi muud mõelda. Ja üleüldse ei oska ma lühijutte ja novelle lugeda. Mõni aeg tagasi ma ei osanud luuletusi (tegelikult luulekogusid) ka lugeda, aga kuidagi avastasin nende riiulis või lauanurgal lebamise võlu ja leidsin endale sobiva lugemisviisi. Novellide puhul pean veel otsima, järjest lugeda ei meeldi ja niisama tuju ajel ka riiulist ei haara. Igatahes, kui lihtsalt jääda skaalale meeldimine ja mittemeeldimine, siis Tuglase novellid mulle väga ei meeldi, ma loeksin algusest kolm lehekülge ja lõpust kolm lehekülge, sest need kipuvad tal kõige huvitavamad olema. "Kuldne rõngas" kõnetas mind kõige rohkem, huvitava ülesehitusega ja peaks karjääriinimestele südametunnistusele koputama (kuigi nad nagunii ei loe seda). See räägib tühja elatud elust, mälestustest ja inimelu ummikust. "Popi ja Huhuu" on tüüpilise autoritaarse ühiskonna kirjeldus, inimese alandlikkuse kujutus. "Maailma lõpus" kujutab naiste omandiiha ja kirgliku armastuse kohutavust. (Tema silmades polnud enam mingit armastust. Oli ainult emase armuheitmatus ja piinamishimu.) Mitte kunagi ei ole ükski inimene kellegi oma! Eelpoolmainitud kolm novelli jäid kõige paremini meelde. Lisan lõpetuseks mõned tsitaadid, mis ma novellidest välja noppisin.

"Maailma lõpus":
Nad olid lihtsalt targad - ühe erilise tarkusega, mida meie ei tunne. Nad näisid loodusega ühte sulavat ja nende teadvus näis looduse teadvus olevat. Ning sellepärast arvan, et nad ka loomi ja puid niisama hästi mõistsid kui mind.

Kas meie oleme inimesed? Ei, me oleme ainult lapsed, rumalad, pahurad lapsed. Tõelised inimesed elavad kuskil mujal, noil kaugeil saaril.

Inimlik, liiga inimlik oli kõik mu ümber! Liiga piiratud, liiga mõistuslik...

"Kuldne rõngas":
Ta nägi musta risti ja selle all enese nime. Ta oli surnud.

Ta oli ainult enesele elanud, - ning see oli niisama palju, nagu poleks ta elanudki!

Kas peab und tingimata keegi nägema? Kas ei või uni iseenesest olemas olla, nagu on mõte raamatus olemas, kuna selle mõtleja juba ammu on põrmuks varisenud? Kas ei ela viirastused omaette elu, ilma et neid keegi näeks ja nende olemasolu aimaks? Paljas uni oli temagi! Ta oli ainult veel enese mälestus, ainult mõte iseenesest. Ta oli hiljaksjäänud unistus, kuna unistaja juba ammu kadunud.

Ta leidis enese jälle ülal surnuaia juures. Suured raudväravad olid kinni, kuid kaks santi istus värava ees: silmitu naine ja jalutu mees. Nad istusid liikumata, pead alla kummardatud, nagu surnud. Kuid kui Jürgens neist möödus, laskus jalutu kätele, kummardus pimeda kõrva juurde ja sosistas õudse häälega: "Too mees on surnud!"

Olematu elu

Võib-olla ma ei armastagi sind, see on tõesti täitsa võimalik. Sel juhul ma armastan seda mittearmastamist.
Mul oli juba kergelt häbi, et ma polnud Emil Tode "Piiririiki" lugenud. Nüüd olen. "Piiririik" on just selline kirjandusteos, mis räägib mittemillestki ja ometigi räägib väga paljust. Ma ei oska seda fenomeni seletada ja raamatutest, mis mulle meeldivad, ei oska ma tihti millegi pärast üldse rääkida. Sellest ka ei oska. (Hulk aega on vahepeal mööda läinud. Kas see lause ei kõla mõttetult? Kuhu mööda? Ja mis hulk?)"Piiririik" koosneb kirjadest, ausatest ülestunnistustest, justkui mittemillestki - iseendast, oma mälestustest. Lõpus mõrva ülestunnistamine on juba raamatu keskel aimatav ja ei üllata enam sugugi, aga tundub, et see ei peagi üllatama, kõik jookseb sujuvalt ja lineaarselt. Vanaema liin on huvitav. Homoseksuaalsuse teema 1993ndal aastal ilmunud teoses on üllatav, tänapäeva kontekstis küll enam mitte, aga 15 aastat tagasi Eesti ühiskonnas vast küll, eriti kui sellest nii avameelselt ja muuseas räägitakse. (Kuigi päike paistis mulle silma, nägin ma ometi, et Franz vaatab mind selle uduse ja alandliku pilguga, mida ma jälestan, ma ei talu, et mind armastatakse, see on nii alandav.) Mõnus raamat mälestuste mälestustest. (Näed, kui ma hakkan meelde tuletama, siis ma mäletan küll, ma mäletan liigagi palju!) Mis see piiririik on? See on maa, mida pole olemas - maa, mida kahest küljest piirab madal kivine meri ja kolmandast küljest suleb väljapääsu latakas järv ja neljandasse külge jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike.

Tead, mul on tunne, et ma raiskan olematut raha, täpselt samuti, kui ma elan olematut elu. Mu liigutused, mu elupäevad on vaid tõenäosed, aga ometi nad kestavad ja pangaautomaat ei tõrgu mulle raha andmast, ainult suriseb natuke aega, siis ilmub ta lõugade vahele saja- või kahesajafrangine. Ma tõmban selle sealt ära, enne kui ta ümber mõtleb, ja teen minekut nagu varas.
Tead, Angelo, kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.

Kõne on elumoment

Täna ma sain lõpuks vist aru, millised kirjanikud mulle meeldivad. Mulle meeldivad kirjanikud, kes oskavad kirjutada mittemillestki. Ehk siis, mulle meeldivad kirjandusteosed, mis räägivad mittemillestki, aga ometigi räägivad. Mhmh, täpselt nii ongi.

Natuke kirjatükist, mis ikkagi räägib millestki:
Filoloogiks õppides puutusin ma keele eri aspektidega päris palju kokku. Nüüd pole ma enam ammu üldse keele peale mõelnud (arusaadav, et minus ei ole absoluutselt filoloogi soont), aga Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri "Hermeneutika ja kriitika" pani pisut mõtlema küll jälle. Ta ei ütle keele kohta küll midagi uut, mida ma varem poleks teadnud, aga ma olin unustanud, kui võimas on tegelikult keel, mida me räägime. Ja mitte ainult räägime, vaid olulisem ongi vast see, et me ka mõtleme selles keeles. Keel ongi Schleiermacheri järgi mõtte laad ja viis tegelik olla, sest mitte keegi ei saa mõtelda sõnadeta. Mõtlemine on sisemine kõnelemine. Ja lisaks sellele on iga inimene koht, kus antud keel end ühel eripärasel viisil kujundab. Igaüks meist on räägitava keele erivorm. Üksikisik saab mõelda vaid neid mõtteid, millised omavad tema keeles juba oma märgistusi.
On kaks lähenemispunkti, ühe puhul on keel vahend, mille kaudu või mille abil väljendab inimene oma mõtteid. Teisel puhul on keel see, mis tingib inimese mõtlemist - inimene on koht keele jaoks ja kõnelemine on keele enese ilmutamine. Ehk siis, nagu Andrus Tool järelsõnas ütleb: "Kõneleja suhe keelde on kahetine. Ühelt poolt on keele totaalsus tema jaoks etteantud suurus, mille reeglitele tuleb üksikul inimesel alistuda, et tema enda kõne oleks teistele arusaadav. Teiselt poolt on aga indiviid see koht, kus keel muutub, kus keelde tuleb midagi uut".
Mulle meeldib mõelda, et keel on midagi väga võimsat. Kõige alguses oli ju ka Sõna.
Tegelikult räägib Schleiermacher siiski ju hermeneutikast ehk tõlgendamisest, mitte keele spetsiifikast. Ja tema arvates on meie kui tõlgendajate ülesanne see, et kõigepealt peame me mõistma teost ja selle keelt sama hästi kui selle autor ning lõpuks paremini kui autor. Nii on ülesanne lõputu, sest see, mida me kõnemomendis näha tahame, on mineviku ja tuleviku lõpmatus. Ja selle pärast me muudkui loemegi kirjandust üle ja kirjutame uusi käsitlusi teostest ja lükkame vanu ümber jne jne. Lõpmatus on üks tore asi.

Tahaks naerda

Igal teatril on oma funktsioon eksole. Ja kui ma lähen Komöödiateatrisse, siis ma lähen sinna tõesti selle eesmärgiga, et naerda, mingit esteetilist ja sügavamõttelist etendust ma ei ootagi. Aga kahjuks on etendusi, mis naerma ajaks, tohutult vähe. Igatahes, "Kuidas dresseerida meest" jäi lahjaks. Palmiste mängis hästi ja näitlejatööle ei ole ühtegi etteheidet, aga süžee oli lihtsalt lahja. Kohati ajas muigama, aga naerma küll mitte. Ja minu jaoks olid seal tohutud vasturääkivused. No näiteks, kui Jumal lõi mehe ja naise ning kui nad lõpuks paradiisist välja visati, siis ei muutunud nad ju äkitselt ahviks. Kahte teooriat niiviisi kokku panna ei ole võimalik. Paradiisis olid mees ja naine ning siis järsku elasid koopas ja käisid neljakäpukil? Kus on loogika?

Üks pilt

Ühe uue kogemuse võrra jälle rikkam (või vaesem). See uus kogemus oli tegelikult täielik piin, laupäeval peale peaaegu magamata ööd kella üheksast viieni koolis olla on ikka päris paras katsumus. Ja pühapäev möödub samamoodi ja siis algab juba uus nädal. Ja üks õppejõud ei luba meil peale tänast enam muule mõelda kui oma magistritööle ehk peeretavatele lammastele ja pilvepiiril istuvale halli habemega vanamehele, keda pilvepiire üle kontrollides tegelikult seal ei istu.

Eilne õhtu oli tore :). Kõigepealt Vainola Unenäopüüdjatega Laagris ja siis Sõpruse Puiestee rokikohvikus. Unenäopüüdjate kavas oli pisut toorust tunda, poldud ammu ju esinetud ka ja kuna selle tõttu polnud ammu kuulnud ka, siis oli ikkagi supper. See lugu, mis sai vähemalt tol õhtul endale nimeks "Pojengid" tundus midagi väga head. Kui ma ei eksi, siis seda mängiti ka Keldriga, aga siis see nii positiivseid emotsioone ei tekitanud. Ja "Taksosõit" oli muidugi täielik üllatus, eriti veel siis, kui seda sai ühe õhtu jooksul kaks korda kahes erinevas variandis kuulda. Ja "Oota mind ära" kontserdi varianti võiksin ma vist sadu kordi järjest kuulata. Ja "Validool" on kontsertidel küll hitiks saanud, vähemalt inimeste kepslemisi jälgides. Ja üleüldises plaanis oli kõik lihtsalt ilus ja hea. Ja kuulake "Akna Juulit", mille mõlemad variandid on priimad :) Ja ma lähen nüüd magama, sest ma ei oska isegi enam teha lauseid, mis ei hakkaks sõnaga ja.

Ego(ist)

Lugesin nüüd Kadri Kõusaare teise romaani ka läbi (kui romaanide ilmumisaega arvestada, siis tegelikult lugesin nüüd esimest). Ja kuna need romaanid istuvad mul peas millegi pärast kõrvuti, ei taha üldse üksteisest lahti lasta, siis ma muudkui otsin nende kahe vahel seoseid ja see rikkus vist seekordse lugemise pisut ära. Igatahes, "Egos" on Kõusaar keeleliselt parem, tema keelemängud on nauditavad ja väga õigel kohal, erinevate kultuurikontekstide tundmine on ka priima. Kuna ma lugesin "Vaba tõsu" enne, siis tunnen ma "Ego" vastu pisikest vimma selle pärast, et see mingites läbivates liinides matkib "Vaba tõusu". Kuigi tegelikult on ju vastupidi. Kolmandat teost ma enam sellistel teemadel lugeda ei jaksaks - keskklassi tüdruk, armuke, rikas mees, surm jms. Romaani kirjutamise kujutamine romaanis endas on Kõusaarel tegelikult hästi õnnestunud "Egos", eriti meeldis mulle see, kuidas ta pikkis vahele repliike a`la popkriitik ütleks siin nii ja teie näete seda nii jne. Pikaks venis, lõpp oleks pidanud tulema palju varem, sest järsud hüpped ühtedelt tegelastelt teistele viskasid lõpuks üle. "Vaba tõus" meeldis mulle rohkem, kuigi mingi sisetunne ütleb, et kui ma oleksin "Ego" esimesena lugenud, siis oleks jällegi see parem tundunud.

Teine tasand ehk

Ma hakkan lihtsalt keskelt pihta, ilma pikema sissejuhatuseta ja ilma selgitusteta. Kirjandusse süvenemine nõuab vastavat elutunnetust. Ma praegu ei mäleta, kas see oli Dilthey, kes ütles, et inimese hingel on erinevad tasandid ja et elu saab väga õnnelikult ära elatud ka ainult esimesel tasandil, sügavamale jõudmata, aga siis me ei tunneta seda päris ELU. Kõige viimasele tasandile jõuavad vist filosoofid, ma arvan. Enamasti ongi vist õnnelikumad need, kes sügavamale ei vaata või ei näe. Eesti kirjandusest tuleb kohe meelde Karl Ristikivi, kes üritas kindlasti jõuda inimhinge kõige viimasele tasandile ning ei teinud endale mingeid järeleandmiseid. See ei tähenda seda, et ta oleks kirjutanud ainult õnnetutest asjadest, ta kirjutas nii, nagu asjad on. Seda ei mõista need, kes esimesele tasandile jäävad. Kirjandus nõuab tohutut süvenemist, nõuab tungimist elu pealiskihist pisut kaugemale. Milan Kundera on öelnud kuidagi nii, et hea romaan peab olema autorist targem. Heade romaanidega enamasti nii vast ongi, ega muidu ei kirjutataks kirjandusteostest kirjandusteoseid. Esimese tasandi inimesed märkavad kirjanduses ka ainult esimest tasandit. Seks, intriigid ja raha ei ole ju kõige tähtsamad (või on?). On olemas isegi esimese tasandi kirjandusteadlased, neile on kõige tähtsamad seks ja intriigid. Selle pärast ma lihtsalt ei mõistagi, et kuidas nende esimese tasandi inimeste ego küll nii suur on.
Otsida, otsida ja otsida, mis sest, et mitte kunagi ei leia.

Väike teatrikokkuvõte

"Kaev" Linnateatris. Oli üks lugu, mis ilmselt meelde ei jää. Keskpärane, ei midagi uut, ei midagi üllatavat. See muidugi ei tähenda, et etenduse üldmulje halb oleks olnud, sugugi mitte. Mulle meeldis see, kuidas üks noor naine kaks põikpäiset meest paika pani. Meestel on naisteta võimatu hakkama saada ja vastupidi ilmselt ka.

“Eksituste komöödia” Linnateatris. Taaskord tudengid, aga mitte lavastajad, vaid näitlejad. Seda ma läksingi vaatama pigem huvist, et millised näitlejahakatised nüüd lavakast välja paisatakse, mitte huvist etenduse enda vastu. Häid näitlejaid tuleb sellest lennust kindlasti, mõned näod olid juba varasemast ajast tuttavad ja mõned uud jäid eredalt meelde. Suurem osa neist olid muidugi alles üsna lapselikud, tuleb mõned aastad veel oodata ilmselt enne kui neid mõnes suuremas rollis näha saab.

“Harmoonia” Von Krahlis. Üsna ekstreemne. Etenduse esimese osa karjumine - mis väljendas infoühiskonna müra, seda tohutut saasta, mida me kõik enda sisse iga päev imeme - läks pisut liiale. Ja üleüldse oli esimene osa juba rohkem perfomance kui teatrietendus. Etendusel vaheaega ei olnud, vaheaega ka mängiti, st seda, et näitlejad ise jagasid viina ja hapukurgivõileibu ning meelitasid suurema osa publikust lavale, kes etenduse teiseks pooleks ka sinna jäid. Paljakskiskumisest ma eriti aru ei saanud, et milleks seda peab kogu aeg tegema. Viljakusjumala õidepuhkenud meheau oli muidugi üsna uhke :D, aga mis ülejäänute mõte oli? Mulle meeldis etenduse interdistsiplinaarsus. Seinale näidatud videod mõjusid üsna hästi, kes etendust jälgida ei viitsinud, see võis nendesse süveneda, need andsid üldpildile tohutult juurde (nt prostituudid ja sõjakatastroofid). Laulu ja tantsu oli muidugi ka. Mitte midagi uut selle etendusega publikule ei öeldud, aga öeldi uutmoodi, uues vormis ja esituses (Y). Mõtte võtab vast kõige paremini kokku etenduse viimane lause, mis kõlas umbes nii: Kui Ansip meid viie rikkaima riigi hulka viib, siis kuidas me sealt tagasi saame?

Meeste mõistus?

Mu kallis mees oskab mind aeg-ajalt üllatada väga vaimustavate mõtetega, mis nt hoiaks kokku tohutult palju raha, inimressurssi ja mida kõik veel. Kui ma talle ükspäev oma saabaste peaaegu olematuks käidud kontsaplekke näitasin, siis ütles ta nagu muuseas: "Kui sa kikivarvukil käiksid, siis kontsaplekid ei kuluks üldse ju." Kas see ongi see loogika, mida naistel ei ole???

Marie Under 125

Võin nüüd julgelt öelda, et olen lugenud läbi suurema osa (umb 500 luuletust) Marie Underi loomingust. Ja mis ma ikka oskan öelda, millegi pärast meeldivad mulle ikkagi mehed rohkem... Aga väike kokkuvõte neile, kes alles mõtlevad Underi luulega tutvust teha. 27. märtsil möödub Underi sünnist 125 aastat.

Rõõm ja mure, valgus ja vari Marie Underi loomingus

Marie Underi loominguga tutvust tehes võib esimeste luuletuste ja kogude põhjal jääda luuletajast mulje kui õnne, rõõmu ja ekstaasi kujutajast. Alguseaja õnnejoovastusest tulvil luule märkab siiski ka rõõmu vastandust. Ka kõige õnnelikumat hetke piiravad tegelikult varjud. Ajaloo sündmustest mõjutatud ajaluule on tulvil muret oleva ja saabuva pärast, kuid see ei tegele tavaliste päevaprobleemidega, vaid pigem ikka inimese hingeeluga. Üle inimeste elude laiuvad varjud, kuid varjude tagant immitseb vaikselt valgust, lootust, mis inimese eksistentsiaalseid probleeme lahkavas luules saab küsimuseks inimese olemise üle. Tulvil kõiksuseotsinguid üritab luuletaja tajuda inimese pärisosa kõiksuses. Paratamatu on inimese ja elu kaksikjaotus, inimese vari kahestab teda. Rõõm ja mure, valgus ja vari käivad Marie Underi loomingus käsikäes.

Oma rõõmu leiab Under peamiselt loodusest. „Eelõitsengu“ tundeid on kirjeldatud läbi nelja aastaaja, kuid tunnetuselt kõige õnnestunumad on kevadekirjeldused. Tema noorusaja luule ongi justkui kevad, mis sillerdab ootusärevalt ärkamise ja taassünni eel ning õnnest joovastuses olles pillub kirkaid värve ja poetiseerib kõike looduslikku. Õnnemotiiv on siin põimitud kevadisesse hardusesse:

Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest. („Kevad“1)

„Sonettides“ on luuletaja juba pisut küpsenud ja pelgalt lihtsast rõõmust on saanud õnnelik olemise ja armastamise kujutamine.

Esimeste kogude impressionistlikud luuletused jäävad silma rohkete hüüatuste poolest, ekspressionismiga muutuvad hüüatused paatoslikeks. Enamasti on need ekstaasi täis rõõmuhõisked:

Ah! toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd! („Ekstaas“)

Kogudes „Verivalla“ ja „Pärisosa“ muutuvad hüüatused retoorilisteks küsimusteks, mis nõuavad seletust ja protesteerivad õuduste vastu. Luuletaja on jõudnud teadmisele inimhinge kahesusest, ta ei ole enesega ja ümbritsevaga rahul. Mure valitseb rõõmu üle, luuletaja tahab tunnetada tõde, mis jääb alatiseks kättesaamatuks. Läbi süngete varjude valdab teda õnneigatsus, valguseigatsus ja otsingud, kuid kui nooruslüürikas kujutas luuletaja inimese õigust olla õnnelik, siis kogus „Verivalla“ on õigus muutunud kahtlemiseks, mureks ja küsimuseks, et kas inimesel (luuletajal endal) on õigus olla õnnelik, kui ümberringi on verine sõda ja kannatused:

Kui imelik: ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua:
ei ole enam seda ega teist mu noortest tuttavatest, kelle peo
nii tugevasti hoidis elu saua.
Ja mina tohin elada! Mis eest?! („Ma elan“)

Underlike antiteeside heaks väljenduseks on luuletsükkel „A rebours“, kus kannatus, mure ja rõõm käivad käsikäes: Ma rüüpan rõõmu, ent miski minus, see kipub kannatama nõnda.

Varem Underile väga omane loodusteema on „Pärisosas“ peaaegu kadunud, ainsaks looduspildiks selles kogus on „Talvine päike“, kus on kujutatud inimest osakesena suurest loodusest ja võrdsena talvise päikesega. Luuletus kirjeldab sünget talve, kus päevad on kui kitsad pimedad augud, kus muresse murdunud meeled, mis päikesevalguse tulekuga sütitavad rinnas unustatud õnne.

Kahes järgmises luulekogus, „Hääl varjust“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“, jõuab Marie Under kõige lähemale elu paratamatule antiteesile – valgus ja pimedus (vari) ning mure ja rõõm. Juba nende kahe paralleelselt kirjutatud kogu pealkirjad viitavad sisude erinevusele – elu varjupoolele ja rõõmule. Ka kõige õnnelikumat elu saadab surma vari, bioloogiline paratamatus, mille kõige paremaks tunnetuseks on luuletus „Varjumees“, kus surm on luuletaja jaoks oma, kuid olenemata sellest siiski ka võõraim võõras. „Hääl varjust“ peegeldabki inimese elu ja olemise varjukülgi ning kontvõõrast muret:

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks. („Kontvõõras“)

„Rõõm ühest ilusast päevast“ saab vastanduseks eelmisele kogule, see on justkui hääl valgusest. Luuletaja tunneb siin juba elu vastandlikkust, rõõmu ja mure ning valguse ja varju paratamatut koos eksisteerimist, kuid selle taustale ilmub kõiksusetunnetus. Kui eelmises kogus tunnetas luuletaja surma paratamatust, kuid võttis seda kui midagi lõplikku, mille kaudu elust ja selle vaevadest pääseda („Enesetapja“, „Äraminejad“), siis siin tunnetab ta elu ja looduse ringkäiku, surmale järgneb uus sünd ja uus suremine ning jälle taassünd. Õnneigatsus on inimesele omane, kuid ta mõistab ka rõõmu ja mure paratamatut omavahelist seost. Surm on vaid ühest olemisest teise minek, mitte tingimata suur õnnetus, vaid pigem uus võimalus leida oma õnn või siis katsumuste läbi elu tunnetada ja suuremaks saada. Seda kirjeldab Under endale omaselt läbi looduse:

Nõnda tõusta maa alt, mullast, nagu meistki igaüks,
täita oma lennuiha: üles! küsimata miks.
/---/
Ning ei mingit hirmu tunda: nagu mäng see lehtipild –
suremine neile ainult uue olemise sild. („Raismik. Mets“)

Rõõmu ja mure, valguse ja varju kooseksisteerimist ja vastandust peegeldavadki kõige paremini kogud „Hääl varjust“ ja „Rõõm ühest ilusast päevast“. Hilisemas luules saab mure rõõmust võitu. Luuletaja vaatab aina enam inimese siseellu, juurdleb inimeksistentsi ja olemise üle. Paguluses kirjutatud tekstides on domineerivad mälestused ja kodumaaigatsus. Tunnetuslikult jääb Marie Under kuni loometee lõpuni õnne igatsevaks luuletajaks. Noorusaja õnnejoovastused, mis küpsemaks saades asendusid rõõmu ja mure kaksikvendluse tajumisega on hilises eas saanud leppimiseks maise elu lõpuga, mille tagant aga peegeldub uus algus, kuid lõpetades Marie Underi enda sõnadega...

On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust – kuid ometi loobumisuhke.

On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmata laulud –
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm

selle südame laulmata laulud!

Nälg ja emotsioonid

Lugesin eelmisel nädalal läbi Knut Hamsuni "Nälja". Lugesin on vist isegi vale sõna, ma elasin selle endast läbi, elasin sinna sisse ja sealt välja. Mu meelest on "Nälg" tõeline meistriteos. Kui juba lugema hakata, siis on seda peaaegu võimatu käest panna, see haarab ja haavab. Ma hindan kirjandusteose puhul kõige rohkem seda, et ta tekitaks emotsioone. Mõni kirjanik kirjutab lihtsalt lugu ja loed seda nagu anekdooti või päevakirjeldust, aga erilisi emotsioone ei teki. "Nälg" ongi üks suur emotsioon, emotsioonide sasipundar. Kurbus, rõõm, lootus, lootuse hävimine, armastus, viha, enesehaletsus, kurbus, kurbus, kurbus, lootus... Ma oleksin tahtnud nutta ja jalgadega vastu maad trampida ja samal ajal õnnelik olla. Ma hakkasin seda lugema tegelikult üsna suure umbusuga, sest ma ei uskunud, et keegi suudab nii pikalt kirjutada näljast nii, et see lõpuni kaasahaarav oleks. Ja üldse ei uskunud ma, et ta suudab haarata inimest, kes ei ole pidanud kunagi nälga tundma. Tegelikult oleks see veelgi võinud kesta. Meeletus näljas ja vaesuses virelev noormees vastiku suurlinna võõruses ja ükskõiksuses. Peast langevad juuksed ja mõistuse kadumine tekitasid tohutut kõhedust. Artiklite avaldamise katsed ja nende nurjumised tekitasid kaastunnet. Raha leidmised rõõmustasid. Raha ära andmised vihastasid. Ma ei ole ammu midagi nii head ja nii hinge pugevat lugenud.

KEVADsemester

Porisele sügissemestrile võib nüüd punkti panna ja ilusa KEVADsemestri alustatuks kuulutada. Tegelikult see sügissemester nii kole ei olnudki. Oma blogi sirvides panin tähele, et bakalaureuses ma pidevalt kirusin igasuguste kooliasjade pärast, aga nüüd magistris peaaegu et mitte. Mis on ka üsna loogiline, sest ma õpin nüüd TÄPSELT seda asja, mida ma tahan ja mis huvi pakub. Kõik oli eelmisel semestril põnev, aga bakalaureusega võrreldes ka metsikult (loe METSIKULT!!!) raskem (tegelikult ei ole raske vist päris õige sõna, mahukam ja iseseisvat tööd ja uurimist nõudev pigem). Kuigi mul on väga keeruline nt lähedastele selgeks teha, et koolis on jubedalt raske, sest ma suutsin eksamid nii hästi ära teha, et ma ise ka ei usu, et need on minu hinded. See oli lihtsalt juhuste ja õnne kokkulangemine ma arvan. Ja üleüldse olen ma arvamusel, et hinded ei näita mitte midagi tegelikult, sest nt esseede hindamine ei saa kuidagi olla täiesti objektiivne.
KEVADsemester tõotab tulla veel raskem, ained on tohutult teoreetilised ja metsikult lugemist on ka (üsna loogiline arvestades seda, et erialaks on kirjandusteadus eksole). Õppejõud ise ka hirmutavad, et me võimalikult vähe aineid võtaksime, aga mul on hoopis 2 ainet rohkem kui eelmisel poolaastal :S. Lisaks sellele on mulle veel pakutud esinemisvõimalust kahel konverentsil, millest ühe ma ilmselt ütlen ära, sest kuu ajaga midagi teaduslikku ilmselt kokku ei kirjuta. Ja üleüldse olen ma väga halb esineja, aga kogemusi on ju kuskilt vaja ja sidudes teise konverentsiteema oma magistritööga, siis võtsin teise pakkumise vastu (kuigi selle pisasja peaks vist ära mainima, et magistritöö teemat mul tegelikult veel pole :S). Ja sellele magistritööle, mis ideepoolest peaks juba valmima, aga aju on muudest ainetestki nagu tühjakspigistatud sidrun, on juba 3 potentsiaalset juhendajat, kes kõik on ennast välja pakkunud, aga kõik seisab minu ideevaeguse taga.
Igatahes olen väga rahul oma erialavalikuga, aga agasid on palju, aga nendest ei viitsi kirjutada. Niigi pikalt juba kirjutanud täna. Tegelikult on igasugune kirjutamine soiku jäänud - blogi kirjutamine, isiklikud kirjavahetused ja ilukirjanduslik kirjutamine - lihtsalt detsembri ja jaanuari jooksul oli nii palju esseede ja analüüside kirjutamist, et peale nende ei tahtnud enam klaviatuuri katsudagi.

KEVADsemestri loengud:
Erikursus hermeneutikast ja retseptsiooniteooriast (Ave Mattheus)
Tänapäeva eesti kirjandus (Piret Viires)
Teoreetiline seminar I (Ave Mattheus)
Erikursus maailmakirjandusest (Ave Mattheus)
Kirjandusteose analüüs (Toomas Liiv ja Anneli Mihkelev)
Erikursus proosast (Jaanus Vaiksoo)
Erikursus modernsusest ja postmodernsusest (Piret Viires)
Kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid (Martin Ehala)
Diskursuseanalüüs (Katrin Aava)