****

Täiega sitt päev. Vahest lihtsalt on nii, et paar pisiasja võivad heast päevast teha sellise saasta, et ise ka imestad. Üks on kindel - ma vajan puhkust. Aga kindel on ka see, et lähimal ajal seda loota ei ole.

Horoskoop

Ma ei ole tavaliselt eriline horoskoopide lugeja ja uskuja veel vähem, aga viimasel ajal on nii kujunenud, et kui koju tulles postkastist lehe võtan, siis liftiga üles sõites jõuan täpselt tagaküljelt päeva horoskoobi läbi lugeda. Tänane lõi mind eriti tummaks alguses - Teenid puhtast südamest inimesi, kes sinu arvates on teenimist väärt. Sul on suur vajadus kedagi õnnelikuks teha, sest sa ise oled oma õnne tipul.
Esiteks, õhtu oli juba käes ja ma ei olnudki veel kedagi õnnelikuks teinud. No siis mõtlesin, et teeks vähemalt mehele head meelt ja küpsetaks midagi. Sellest ei tulnud küll midagi välja, tuba oli tossu täis - "Mulle meeldivadki kõrbenud muffinid" - see mind ka eriti lohutada ei suutnud. No ja nüüd ma istungi siin, päev hakkab läbi saama ja ma ei ole ikka veel kedagi õnnelikuks suutnud teha.
Teiseks, mis tähendab, et ma olen oma õnne tipul? Ei ole veel midagi, tipuni on veel pikk maa ja kui aus olla, siis väga ei tahakski sinna päris tippu jõuda, sest peale seda peab ju hakkama kolinal jälle allapoole ronima. Hetkel igatahes küll sellist tunnet ei ole, et mingi jube hea aeg oleks, aga ega halvasti ka midagi pole, ilmselt olen ikka mäe jalamil alles. Ja kui Alliksaart uskuda, siis - Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu jne. Ja üleüldse peaksin ma Alliksaare luulekogu siit laualt ära viima, sest see pidevalt segab mu asjalikku olekut ja töö tegemist.

Martin L. Gore - "Gone" ja Placebo - "Whitout You I`m Nothing" on muusikapalad, mis täna sümpatiseerivad.

Valimised

Käisin just valimas. Küll on hea, et sellised vidinad nagu ID-kaart ja selle lugeja olemas on, mugavused, mugavused, mugavused. Aga hullu pole midagi, eelvalimiste jooksul on võimalik mu häält veel ära osta, sest saan seda veel muuta.

Allan Vainola - "Öine tee" - akordion meeldib selles loos väga, aga enda omal on juba nii paks tolmukiht peal, et seda ei julge liigutadagi :S

Vaikne hiireke

Ma pidin täna 7 tundi järjest rääkima. No kujutage ette mind 7 tundi järjest rääkimas (need sõbrad, keda ma vahest üritan surnuks rääkida, teie ärge kujutage). Vahepeal pidin ikka kuulama ka tegelikult, aga praegu on jube tunne igatahes, tühjaks imetud, isegi jalad valutavad :S

Vajan abi

Olen terve nädalavahetuse tegelenud toimetamise ja tõlkimisega ja nüüdseks on juthmed juba täiesti kokku jooksnud. Palun tõlkige keegi ära järgnev lause nii, et see oleks ilusas ja sujuvas eesti keeles - Cats also spin a story about how creatures adapt to the world they live in. Inglise keeles lihtne ja loogiline, aga eesti keeles lonkab :S

Õhtu

Piimavann, küünlad, vein ja mõned mõttetud ajakirjad - parimat õhtut iseendale ei saagi tahta :P

Hälin ja raev

Kas te olete lugenud raamatut, mis ajab teid tõsiselt närvi (see vist ei ole tegelikult õige sõna). Mitte vihaseks, vaid rahutuks ja ärevaks ja ... no ei oska kirjeldada. Virgina Woolfi "Tuletorni juurde" näiteks suutis minus alguses selliseid tundeid tekitada, aga kui raamatu läbi lugesin, siis võin julgelt öelda, et see on üks mu lemmikutest. Nüüd siis Faulkneri "Hälin ja raev", see on lihtsalt jõhker. See on kirjutatud nii lihtsate lausetega kui vähegi annab, aga raamat on nii segane, tegevusi toimub vähe, aga kõik on niiii segane, vestlused toimuvad lihtlausetega, aga kõik on niii segane. Ma ei suuda üle 20 lehekülje järjest seda raamatut lugeda, vastasel juhul ma läheks vist hulluks. See tekitab nii palju segadust, segaseid tundeid ja seda lugedes peab nii palju mõtlema, huhh.
Mõned nopped Enn Soosaare kirjutatud järelsõnast: Pealiskaudsel lugemisel võib romaani algus üsnagi kaootilise mulje jätta (just). Quentini mõte liigub närviliselt kiiresti, kujutlused, uiud ja mälestused sähvatavad ta teadvusest läbi, tihti üksteisega kokku sulades. Ta mõtleb abstraktsioonide ja sümbolite abil, kannatab tugevate luulude all (jõhkralt segadust tekitavate mõtetega tüüp). Romaanis leidub arvukalt kujundeid ja sümboleid, mis otsestest füüsilistest või psühholoogilistest realiteetidest kasvavad dimensioone lisavateks üldistusteks. William Faulknerit pole kerge lugeda. Ent enesepingutus tasub kuhjaga. Faulkner nõuab lugejalt intensiivset osavõttu loominguprotsessist, ühtlasi võimalusi pakkudes tõlgendamiseks. Ja just see elav, osalev kaasaelamine, mida Faulkner nõuab, tohikski teha "Hälina ja raevu" lugemise virgutavaks, põnevaks ning pingutust tasuvaks elamuseks.
Ma tõesti loodan, et kui ma sellega kunagi lõpuni jõuan, siis ma leian, et enesepingutus tasus ennast ära.

Thomas Mann "Surm Veneetsias"
Novellikogu. Läbivaks teemaks on kunst ja kunstnike (kunstnik = ka kirjanik) elu, mõtted jms. Niminovell tekitas õõvastavaid tundeid. Jah, see on hästi kirjutatud, aga kui vana mees armub samast soost lapsesse, siis tänapäeval kutsutakse seda pedofiiliaks ja seda on vastik lugeda, ükskõik kui hästi see ka kirjutatud ei ole. "Seadus" oli ka minu jaoks segane, sest mu piibli tundmise taust jäi siinkohal väga nõrgaks ja ma arvan, et selle tõttu jäid mulle paljud asjad arusaamatuks ja segaseks. "Tonio Kröger" - autobiograafiline jutustus, meeldis kõige rohkem - väga palju mõtisklusi kirjanikuks olemise üle. Arutlused, et mida tähendab üks kirjandusteos kirjanikule endale, kuidas kirjanikesse suhtutakse jne.

Ära hõiska enne õhtut

Vanarahva tarkused peavad ikka enamasti paika. Mõned päevad tagasi hõiskasin siin, et mul on sel nädalal lausa 4 vaba päeva ja nüüd on siis käes aeg oma sõnad tagasi võtta, homme tööle ikkagi, aga 4 tunnine tööpäev ei morjenda eriti.
Ja eile õhtul veendusin ka selles hõiskamise tarkuses. Pidin ühes aines tegema referaadi ja siis kui arvasin, et hakkab enam-vähem valmis saama, lugesin igaks juhuks kirjutamise juhendi ka läbi (kes siis enne kirjutamist selliseid asju loeb, mina küll mitte igatahes), no ja siis oligi käes see, et ma pidin suure osa referaadist ümber tegema :S Öö oli täis tegevust vähemalt.

Märts tuleb teatrikuu, 4 piletit on juba ostetud ja ühe soetan ilmselt veel. Mõni kontsert või muusikaline üritus võiks ka veel lisaks tulla, siis oleks kõik igati supper.

Homme jõuab ehk kinno ka, "Jan Uuspõld läheb Tartusse" vaja ju ära vaadata

Miks

...te kõik just ÖÖSEL magate. Mul on just siis vaja rääkida ja tegutseda. Tund vähkremist voodis ja siin ma jälle olen, söön apelsini ja ootan und. Homme on tööpäev, külastage meid ;)

Hämming

Kuulan just Saatpalu ja Mandeli uut plaati, pole küll minu muusika, aga kui plaadi juba sain, siis otsustasin läbi ka kuulata ja mis ma siis avastasin. Äkitselt hakkas mängima lugu "Su aknast näen" ja ma olin täiesti hämmingus, sest olin 100% kindel, et olen neid sõnu enne kuulnud, aga viis on tundmatu ja siis äkitselt plahvatas... See lugu on tehtud Arvi Siia sõnadele ja täpselt nendele samadele sõnadele on tehtud ka Allan Vainola lugu "Külm sonett". Kommentaariks niipalju, et Vainola loo kõrval ei kõlba "Su aknast näen" küll mitte kusagile.

Mul on haigus nimega mõtlemine. Katsu sa öösel magada kui mõtted kihutavad läbisegi 250 km tunnis peas ringi. Oleks need mõtted siis asjalikud, ei, täiesti mõttetud mõtted, aga teevad rahutuks ja magada ei lase. Kahju on ainult sellest, et neid ei saa mingile kettale salvestada ja hommikul värskena uuesti üle mõelda või kirja panna. Täna peab vist küll läpaka voodi kõrvale jätma, võib-olla alustan triloogia esimese 4000. leheküljelise osaga :D

Ootan kevadet ja siis juba suve...
Lemmikkoht Eestis - mets, järv, vaikus.

Ööhämaruses kirjutatud lollus

Vaikimine

Oled mu vedanud mingisse mõttetusse urkasse, mida kutsutakse baariks. Võib-olla tõesti on siin mingit nostalgilist vanalinna hõngu, aga urgas on see sellegi poolest. Lagunenud toolid ja lauad, seintelt langev krohv, katkine diivan nurgas – ära proovigi väita, et need on sellised atmosfääri loomiseks. Sa istud mu vastas, loed ajalehte ja ahmid üksteise järel sigarette. Loll harjumus. Tegelikult ma tean, et sa teeskled lugemist, sul on ees koomiksite ja horoskoobi lehekülg ja nii aeglaselt sa nüüd ka ei loe. Lürbid õlut, aegajalt käid seda endale juurde toomas, see sind ei huvita, et minu klaas ammu tühjaks on saanud. Lõpuks tood mulle mingit solki, mida siin urkas kutsutakse kokteiliks, oleks ju võinud küsida, mida ma tahan, aga ei, sa vaikid ja ma vastan samaga.
Sinu pilk on ikka naelutatud ajalehele, mina jälgin ümbrust ja taban ümbritsevatest laudadest pilke, mis ei ole just eriti sõbralikud. Kohati on mul koguni tunne, et meie poole näidatakse näpuga ja sosistatakse midagi omavahel, aga keda see huvitab, minu ükskõiksust küll mitte. Ilmselt pakub kõneainet meie tohutu erinevus, võib-olla ka vaikimine.
Sa ei vaata kordagi minu poole, vähemalt meie silmad ei kohtu. Ma mõtlen sellele, mida sa mõelda võid, aga ma ei küsi, ma ei räägi, ma vaikin. Ma mõtlen sellele, mis meid seob. Meie vanusevahe on üsna suur, aga see ilmselt köidabki mind. Meie vahel ei ole armastust, ei, ma vist ei teagi, mida see sõna tähendab. Pigem tunnen ma mingit seletamatut sümpaatiat. Mind paelub see, kuidas sa õhinaga võid rääkida mõnest loetud raamatust, kuuldud muusikapalast, nähtud filmist, tänaval juhtunud sündmustest, millest iganes. Sul on alati midagi öelda, sa köidad mind oma teadmistega ja tõekspidamistega. Aga praegu sa vaikid ja mina vaikin ka.
Aga mis hoiab sind minu küljes kinni? Ilmselt minu nooruse uljus. Võib-olla ka sarnased eelistused kirjanduses, muusikas, kunstis. Võib-olla vajad sa kedagi minusugust selleks, et enda ego kergitada. Vähemalt mulle tundub, et sinuealised ei võta sind enam kuigi tõsiselt – sul pole elus mingeid saavutusi, veedad suurema osa päevadest nii nagu täna, aegajalt teed mõne väikese tööotsa ja ongi kõik. Sul pole mitte midagi. Aga mina, vanuses, kus pole veel millelgi tähtsust, võtan sind kui elu eeskuju, kui kedagi, kes elab täisväärtuslikku elu. Need õhtuhämarustes peetud vestlused on mind alati lummanud ja sinu tarkus mind hämmastanud, ja sa tead seda, ja võib-olla selle pärast sa mind hoiadki, et su läheduses oleks keegi, kes sind imetleks.
Ma ei küsi sinult ühtegi küsimust ja ei nõua seletust, ma vaikin, sest ma olen arg. Ma olen sama arglik kui sina, sest ka sina vaikid. Me mõlemad kardame katkestada vaikust, kardame astuda üle piiri ja kardame purustada neid illusioone, mis me oleme endale loonud. Kardame lõpetada aega, mil istume igal õhtul võhivõõraga ühes lauas, mõeldes sellest, mida tema võib mõelda ja kujutades endale ette lõputuid vestluseid.

Uskumatu vabadus

Õhtul oli imelik magama minna, sest kella ei pidanud helisema panema. Vaatasin igaks juhuks graafikust järgi ja veendusin, et täna on mul vaba. Hommikul ehmatasin ennast 9.30 üles ja arvasin, et olen magama jäänud. Vaatasin igaks juhuks uuesti graafikusse ja taas veendusin, et vaba päev on. Huhh, sel nädalal on neid lausa neli, see tundub täiesti uskumatu. Ma olen lihtsalt juba harjunud sellega, et tavaliselt on mul üks vaba päev nädalas, küll on tore, et vabariigi sünnipäev olemas on :D

"Ära karda mind" (sõnade autor peaks olema Jaan Tätte, aga pead ei anna selle eest, ilus lugu igatahes, Olav Ehala muusika)

Ära karda mind, ka mina olen väike
Nõnda lihtne kõik see olla ju ei saa
Olen jäätund lill ja sina ole päike
Tahan sulada kui kevadine maa.
Ära karda mind, ka mina olen arglik
Kuhu kaovad küll mu mõtted minu peast?
Ootan, et sa käiks mu põues vaikselt vargil
et me tunneme - see on see on see.

Sinu juuksed on kui tuul, mis puhub merelt.
Sinu huuled on kui eksitavad teed.
Sinu silmad on kui jumalate perelt.
Veel ei usu, et mu lähedal on need.

Sinu hääl on nagu samet ümber kaela
Sinu kael on nagu valgus üle vee.
Kas puudutada võin su kleidipaela,
et me tunneme - see on see on see.

Metro Luminal "Palveta surnud sõprade eest" - see on viimane võimalus mulle

Sõpruse Puiestee Woodstockis

Jõudsin täna ikkagi Woodstocki, bänd oli küll juba alustanud, aga mitte ammu. Vastik suitsune urgas vastikult purjus inimestega. Joomise vastu ei ole mul midagi, aga mingi kindla piirini ja ma pole ammu üheski kohas näinud korraga nii palju seda piiri ületanud inimesi. Ilma sündita olid mõned lood kummalised, "Armastuse vajadus" näiteks (midagi ilusat jäi puudu) ja "Kuused kuused" ja veel mõned. Vastik publik oli, isegi plaksutada ei viitsitud.
Eelnevast jutust jääb mulje, et jube halb kontsert oli - tegelikult ei olnud, lihtsalt atmosfäär oli väga halb, aga võib-olla oli asi ka minus :S (kuigi ei usu eriti, mul oli üsna hea tuju).
Igatahes, öö jätkub koos puiestee plaatidega ja meeletu suitsuhaisuga, mille ma koju kaasa tõin.

Midagi ilusat:

Kellegi hoidmise valu (M.Vaik)

ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu
võibolla seal oli ehk killuke midagi veel
nüüd enam ei armasta, enam ei hooli ei palu
ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu

/---/

Naljakas minevik

Tule. Tule.
Lähme ära.
Sinna, kus
meid vaja näha.
Pane tasku
sutsu raha.
Lähme
päiksepaiste taha.

Mine. Mine.
Mine ära.
Sinna, kus
sind vaja näha.
Võta taskust
sutsu raha.
Mine
päiksepaiste taha.

Leidsin üles ühe vana kaustiku, mis on täis minu jaoks väga naljakaid asju :D Näiteks see eelmine luuletus. See oli vist seitsmendas klassis kui me ühe klassivennaga kirjutasime tundides igavusest luuletusi (ilgeid nõmedusi). Üks kirjutas ühe rea ja siis teine teise või siis üks ühe salmi ja teine teise salmi. No seal on ikka tõsiseid nõmedusi, aga enamasti olidki need taotluslikud. Näiteks ei saa ju olla normaalsed luuletused, mille pealkiri on "Higi" või "Daami kamm" või "Putukate maailm".
Ja siis näiteks luuletus "Peksupäev", mille kirjutamine oli ajendatud sellest, et sõda kiilakate ja karvaste vahel oli ägenemas (sõdis loomulikult ainult esimene pool). Oi ma mäletan neid pilke ja sõimu, mille osaliseks ma sain siis kui ilmusin kooli t-särgiga, millele oli seljale kirjutatud nodisco, minu siilisoengusse ei suhtutud ka just eriti hästi, sööklas sai isegi salatit loobitud selle pärast, peksa lubati ka anda, aga õnneks ma olin tüdruk, poistel läks jah pisut kehvemini kahjuks.

Jooksin ära ma kuule,
sest seal olen üksi.
Seal naer tuleb suule,
nii et lase või püksi.
Võtsin kaasa vaid tuule,
et palav ei oleks.
Jookse sinagi kuule,
et igav mul poleks.

Oh sellised vanad tobedad asjad on nii mõnusad. Siinkohal tervitused tobeduste kaasautorile ;).

Segased asjad

Ma poleks osanud unes ka näha, et maja projekteerimine võib nii keeruline olla, mis siis veel ehitamisest saab :S Täna nimelt saime arhitektiga kokku ja kõik meie senised plaanid keerati peapeale, sest meie pisike (ausõna väike) maja ei mahu ehitustsooni ära. Nojah, ja teine projekt, mille me välja valisime, ei sobi ehitusnõuetega, sest seal peavad mingid kindlad katusekalded olema. No ja nüüd me siis nuputame mingit L-kujulist maja välja ja no võimatu. VÕIMATU! Ma tahtsin väikest ja väga lihtsat maja, nüüd tuleb mingi mõttetute labürintidega junts.

Ja eilne kirjandusliku toimetamise loeng ajas mind veel rohkem segadusse kui ma senini olen olnud. Vanasti olevat asi nii käinud, et toimetaja toimetas teksti ära, siis istus autoriga koos maha ja nad arutasid kõik vead ja parandused läbi. Mitte nii nagu praegu, et heal juhul paar tundi räägivad omavahel, vaid vaidlesid ja möllasid ühe romaani kallal võib-olla kuid. Aga - kui palju oli siis selles romaanis lõpuks autorit ja kui palju toimetajat? Selles mõttes saan ma täiesti aru, et toimetaja peaks parandama ainult kirjavigu ja kui lause ikka tõsiselt halvasti on üles ehitatud, siis ka sõnastust, aga stiili ja muud asjad peaks jätma samaks. Siin on aga jälle üks suur AGA. Kui toimetaja saab parandamiseks mingi tõelise käkerdise, ja ta jätab lausestuse ja stiili parandamata, siis saab toimetaja ju täiega mööda päid ja jalgu (öeldakse vist nii?) - tihti ei ole mitte autor kehv, vaid toimetaja on jätnud oma töö tegemata (kuigi tegelikult on ju ikka vastupidi). No ja ma pean nüüd aru saama, mida ma tegema pean eksole. Veel hullem segadus kui enne. Paar selleteemalist artiklit loen ka lähipäevil läbi, eks siis näis, kas saan targemaks.

Igatahes on praegu suurte segaduste aeg, mitte just eriti hea aeg. Ja selle pärast olen ka õnnetu, et võib-olla jääb homne puiestee kontsert minu jaoks ära, nuuks.

PS. Vabandan segaste lausete pärast, täielik segadus ikkagi.

Eile

Oli mõnus õhtu. The Nymph ei ole minu jaoks. Vainola, Lutsoja ja Liiberg olid sama head kui alati. Kahju oli ainult sellest, et "Lõpp-peatust" ei mängitud.

Rongisõit

Täna võib risti kuskile seinale joonistada, sest ma sõidan teist korda elus rongiga :D, sel korral siis mööda rööpaid Keilasse. Kui keegi millegi pärast ei saa kohale tulla, siis saab toimuvat jälgida ka järgnevalt aadressilt: http://www.kullaauk.ee/events/?id=28

Minu päev

Kõigepealt tassisin keerdtrepist 200 paari jalatseid alumisele korrusele. Siis tassisin 200 paari jalatseid sinna, kust ma eelmised 200 paari võtsin ja siis tassisin 60 paari jalatseid keerdtrepist jälle ülemisele korrusele. Arvake ära, kes on väsinud?

Edit: Ilma lõunasöögita inimene võib õhtul toidupoes väga hulluks minna ikka. Ma suutsin täna teha prismas 660 kroonise arve :S
Kodus pole ammu nii mõnus olnud kui täna - lösutan diivanil, laual on meeletu kuhi igasugust näksimist ja bacardi on juba klaasi valatud :P.
Suutsin vaiba põlema panna, vot mida võib teha üks süütu küünla kustutamine, mul on liiga tugevad kopsud vist.

Heietus klaverist

Mul on nüüdseks juba 17 päeva uus muusikaline harrastus olnud. Kui mu kunagine muusikakooli õpetaja mind näeks, siis ta ei usuks oma silmi/kõrvu. Ma mängin IGA päev vähemalt tunnikese, kui mõni päev jääbki vahele, siis järgmisel päeval topelt. Areng on silmnähtav (tegelikult kõrvkuuldav :P), aga tegelikult olen ma ikka väga väga algaja alles, level 2. Jätkuks mul mõne kuu pärast ka sellist püsivust. Seoses harjutamise/mängimisega käib mulle närvidele see, et ma ei saa seda teha siis kui ma tahan ja nii kõvasti kui ma tahan (kõrvaklappide ühendamiseks on mingit vidinat vaja, mida mul ei ole meeles osta :S). Eile näiteks harjutasin õhtul Griegi „Morning songi“, no ja siis ma mängisin seda umb 20 korda järjest, võib-olla isegi 30, ja selle peale hakkasid millegi pärast radiaatorid kolisema ja keegi tagus vastu seina kuskil. Nojah, kui tasuta kontsert ei kõlba, siis pole midagi teha. Täna tegime topelt tagasi, mina ühes toas klaveriga ja Anti teises kitarriga, heh.

Muusikakoolis ma üldklaveri tunniks küll üldse ei harjutanud, 15 minutit enne tundi läksin kohale ja siis klimberdasin pisut, kodus ju klaverit ei olnud. Tegelikult ma väga tahtsin klaverit õppida, aga vanemad otsustasid, et klaverit pole kuskile panna ja akordion on klaveriga sarnane küll, et õppigu ma seda (päris ongi sarnased). Nojah, nii läkski, hambad ristis kannatasin need 7 aastat ära. Tegelikult oli kolmandas klassis kindel plaan pooleli jätta, aga õpetaja suutis mind veel üheks aastaks veenda, sest siis sai mingi vahetunnistuse või asja. Ja siis kui neli aastat käidud oli, siis ma mõtlesin, et üle poole ikkagi juba läbi, et mis see kolm aastat siis enam ikka on ja käisingi lõpuni. Tegelikult oleks muusikakool tore koht kui solfi ei oleks, oi kuidas ma seda tundi vihkasin. Ja oi milliseks heietuseks nüüd jälle läks.

Soovitus naistele, kellel on kodus klaver ja elukaaslane – Õppige klaveril mängima pulmamarssi ja siis öelge mehele, et te õppisite midagi spetsiaalselt tema jaoks ja siis jälgige reaktsiooni. Hehee, näoilme võib üsna hea olla, järele proovitud :D

Natuke vingumist

Panin täna tähele, et mu blog on viimasel ajal meeletult muutunud - ma ei virise enam. Aga no oodake veel pisut, mul lihtsalt ei ole koolikohustused veel üle pea kasvanud. Eile ma nt kirjutasin 3 rida lõputööd ja need 3 rida nõudsid nii suurt pingutust ja eneseületamist, et mul pole küll õrna aimu ka, kes selle töö valmis kirjutab (tahaks ikka juunis lõpetada eksole).

Kummaline on see, et kui võtan riiulist suvalise raamatu, et pisut lugeda, siis ma alati naudin lugemist (kui just väga halb raamat ei ole), aga kohe kui tegemist on kohustusliku kirjandusega, ma tunnen lugemise vastu tülgastust. No absoluutselt ei taha lugeda, raamat venib nagu näts. Kes need 10 raamatut läbi loeb, mis mul ühes loengus kahe kuu jooksul lugeda tuleb? Ja kes need kõik teised kooli asjad ära teeb? Niih, nüüd on vähemalt kindel, et vingumist ma pole unustanud. 2 kuud veel auditoorse õppetöö lõpuni, siis eksamid, siis 2 nädalat lõputöö kirjutamiseks (ma loodan, et ma ikka nii loll ei ole, et kirjutamise ainult sellele ajale jätan, aga mine mind tea), siis kaitsmine ja läbi ta ongi. Ja siis hakkab jälle kõik otsast peale - sisseastumiseksamid jne jne jne.

Last.fm ei olegi nii usaldusväärne kui ma arvasin. Terve eilse päeva kuulasin muusikat ja mitte ükski nendest artistidest, keda eile kuulasin, ei ole eelmise nädala tabelis sees, täiesti vale tabel.

Tegelikult ei ole mu mõistus üldsegi selge praegu, sest sisestasin päeva jooksul 200 uut kaubaartiklit ja nüüd vaevan pead, et no kuhu kohta ma need 200 asja küll panen :S

Vennaskond

Tänane õhtu on möödunud koos ansambliga Vennaskond, meenutan vanu aegu. Kuigi jah, kui alumist videot vaadata(paneb pisut muigama küll :P), siis meenutan mina ikka väga uusi aegu, mitte vanu. Ma mäletan ühte seika kui sain emalt raha ja läksin poodi Vennaskonna kassetti ostma ja ma vaeseke ei osanud valida, raha oli ju ainult ühe jaoks, lõpuks valisin "Rockipiraadid" ainult selle pärast, et kaanel oli Depeche Mode :D. Ja siis veel need õhtud koos "Viimase jõuluööga", kassett oli lõpuks selle loo kohalt ribadeks kuulatud, ühegi teise lauluga pole vist nii palju mälestusi kui sellega. Ja siis veel esimene Vennaskonna kontsert, millel käisin. Terve päeva olin meeletult ärevil ja õppisin "Insener Garini hüperboloidi" akordionil mängima, isegi selgeks sain, aga kontsert lõppes tegelikult sellega, et Vennaskonda ma ei näinudki :S

Hääl

Kuulasin mitu korda järjest Spandau Balleti lugu "She Loved Like Diamond" ja alles nüüd mõistsin, mis selles laulus mulle alati tuttavlikku on - laulja häälel on väga palju sarnasust Dave`i häälega, mingid nüansid on neil samad. Dave`i hääl kõlab lives umbes nii nagu sellel lauljal ja kõige paremini tuleb see välja just selles laulus.

Kirjutasin eelmise lõigu ära ja siis alles taipasin, et räägin nagu mingist sõbrast kõrval majas :D. Tegemist siis DM`i laulja Dave Gahaniga. Muusikaline elukaaslane juba umb kümme aastat :S

***

"Sa oled väga arukas naine, aga sa võiksid vahest poodi minnes oma mõistuse ikka kaasa võtta." - Ei teagi nüüd, kas võtta komplimendina või olla hingepõhjani solvunud :S

Tulge tööle

Kolmapäeval kui tööl käisin (mhmh, kes siis veel haigena tööl käib kui mitte mina) sain jälle probleemidekuhja kaela. Üks töötaja viskas lahkumisavalduse lauale. No tegelikult ma teadsin seda juba ammu, olin ise aidanud tal CV-d saata ja olin soovitaja jne jne, aga sisimas ikkagi lootsin kogu aeg, et ta ei lähe. No inimese üle on ikka hea meel, sest parem töökoht ja palk, aga endast on mul kahju - nüüd pean hakkama uut töötajat otsima ja ma tean, et see ei ole üldse kerge. Seega, kui keegi otsib tööd või teab kedagi, kes otsiks, siis üks väike poeke vanalinnas otsib müüjat. Tööaeg väga hea, 11.00 - 18.00, laupäeviti 11.00 - 16.00 ja pühapäeviti suletud. Pool kohta. Palk on väike, aga tööd on ka vähe ja väga hea ülemus on ka :D ;)

Reede õhtu - kodus. Laupäeva õhtu - kodus. Pühapäeva õhtu - kodus. Ja nii kõik eelnevad selle nädala õhtud ka. Hea puhkus, aga jube tülpimus ka lõpuks.

Lugemismuljed

Toni Morrison „Armas“

Jõhker lugu. Autor sai inspiratsiooni tõestisündinud loost, kus 1851. aastal tappis põgenenud orjatar oma lapse, et too ei peaks elama orjuses. Üldiselt see raamat sellest räägibki – Sethe on põgenenud ori. Nähes oma maja juurde sõitvat valgeid inimesi, üritab ta oma lapsi tappa, et lapsed ei peaks taluma ülbust, peksmist, suuraudu jms. Väikese tüdruku ta tapabki. See sündmus jääb teda ja tema peret alatiseks kummitama, keegi ei mõista neid ja ei taha nendega enam tegemist teha. Tite vaim hakkab majas kummitama. Hirm lapse tapnud ema ees ajab mõlemad pojad 13. aastaselt kodust põgenema. Denver, kõige noorem tütar, jääb ema juurde, kuid pelgab teda. Ühel päeval tuleb tapetud tütar elavana tagasi, täpselt sama vanana kui ta tollel hetkel oleks pidanud olema. Denver ja Sethe annavad endast kõik, et Armsale meelepärased olla ja kaotatud tasa teha, kuid Armas hakkab järjest rohkem nõudma ning Sethe satub täielikult tema võimusesse. Denver läheb külast abi paluma, et süüa saada, ta leiab töö. Lõpuks tunneb kogu külarahvas Sethele kaasa ja kõik koos minnakse Armast majast minema kihutama. Tüdruk kaobki.
Ma lugesin seda raamatut väga jupiti ja hakitult ning selle tõttu võib-olla ei ole mul piisavat üldmuljet (algus oli juba meelest läinud kui lõppu jõudsin). Jõhkralt ja väga mõjuvalt oli kirjeldatud orjade eluolu ja valgete suhtumist nendesse. Tabavalt oli välja toodud ka Sethe püüdlus oma lapsi tapmise läbi päästa. Sündmused olid lahti harutatud tasapisi ja erinevate katkenditena erinevate inimeste silmeläbi. Aga siiski ei saa ja ei taha ma nõustuda seda raamatut meeletult kiitva eessõnaga, mis muuhulgas ütleb: „Uskumatult lugemisväärne raamat“. Minu jaoks oli see raamat lugemisväärne sinnani, kus surnud tüdruk ellu ärkas. Njah, ma lihtsalt ei usu sellistesse asjadesse, nii võib juhtuda ulmekates ja see raamat ei ole ulmekas. Ma tean küll, et sellega taheti öelda nt seda, mida eessõnaski korratakse – sündmused ei kao kuhugi, vaid jäävad alatiseks alles ja ootavad omal kohal, et kellegi jaoks uuesti juhtuma hakata.
Igatahes, hea raamat neile, kellel kummitustega head suhted, minul ei ole. Hea raamat selleks, et meelde tuletada mustanahaliste alandlikku elu ja valgete ülbust. Hästi tõlgitud ka mu meelest.
„Ajapikku on kogu jäljerida kadunud, unustatud pole mitte ainult jalajäljed, vaid ka vesi ja see, mis on vee all. Kõik muu on lihtsalt ilmastik. Mitte ununenud äraseletamatu hingus, vaid kõigest tuul katuseräästas või liiga kiiresti sulav kevadine jää. Lihtsalt ilm. Mitte kisa, millega nõutakse suudlust."

Irina Denežkina „Anna mulle! (Song for Lovers)

Jutukogumik – tsiteerides raamatu kaane peal olevat juttu – Üksteist juttu kogumikus on rabavalt ehedad lood Venemaa 21. sajandi noortest, kes otsivad armastust ja meelepärast muusikat, tundmata erilist muret selle pärast, mida võib tuua homne päev. Juttudes kajab nn pepsi, piipari ja MTV põlvkonna nihilismi ja romantikat, nende noorte inimeste jaoks on tähtsust vaid nende tunnetel ja mõnusal üheskoos olemisel – see on rock`n`roll kärakaga. Njah, ma hakkasin lugema seda siis kui peas mõlkusid mõtted seminaritöö kirjutamisest (kirjutama polnud veel hakanud) ja hakkasin seda lugema selle pärast, et kuskilt arvustusest lugesin, et autor on väga osavalt teksti põiminud laulutekste ja need mängivad mõnes jutustuses üsna suurt rolli. Ootasin vististi liiga palju, ootasin hoopis teistsuguseid laulutekste. Üks näide sellest raamatust (üks kõige leebemate sõnadega): Mul pole vaja armuande, mida loobid mulle sa, / võin niigi sind ma keppida – kas aru sa ei saa. / Sa vajad ainult seda, et sul keegi oleks, / ja pole üldse tähtis, kes see keegi oleks... / On põhiline, et see keegi oleks äge kutt, / olgu kas või mina. Kuid mina pole mutt, / kes lõputult võib kuulata, kus kurdad, / et ümberringi kõik on väärakad. Vot just sellised need ongi. Need jutustused on ka sellised. Raamatu autor on Venemaa hetke kuulsaim noor kirjanik. Teda müüakse meeletult Ameerikas, Inglismaal, Saksamaal jne jne. Ma ei oska selle kogu kohta tegelikult mitte midagi öelda. Pean vist ajas sada aastat tagasi minema, sest kaasaegse kirjandusega on mul küll väga raske kohaneda. Aga ehk bestselleritega ei peagi kunagi kohanema.

Vladimir Timin „Vana-Permi poisi Tikö seiklused“

Kui teil on umbes 13 aastane poeg, siis andke talle seda raamatut lugeda. Selline seiklusjuttude sarjast raamat, mille ilmumist on toetanud Hõimurahvaste Programm, sest autor on komi. Raamat on üles ehitatud ajalooliste faktide põhjal. Edasi on antud vanu uskumusi ja tõekspidamisi, mis selle raamatu minu jaoks huvitavaks tegid, just see, et läbi seiklusliku noorteromaani tutvustati mitme väikerahva ajalugu, kombeid ja kultuuri. Kahju on ainult sellest, et keeleliselt ei ole see raamat eriti hea, väga palju vigu ja eesti keeles halvasti kõlavaid lauseid.

William Goldingu "Vaba langemist" lugesin ka, aga enam ei jaksa kirjutada. Esimesed pool raamatut meeldis väga, just need kirjeldused lapsepõlvest olid eriti head ja tabavad mu meelest, aga täiskasvanuiga oli suhteliselt igav ja põnevus vajus ära.

Hetkel käsil Thomas Mann "Surm Veneetsias".

Armukadedus

Kõige kummalisem tunne, mis üldse olemas on. Tekib ilmselt omandiinstinktist. Ise seda tunnet kogeda ei ole just kõige meeldivam, aga kõrvalt vaadata on tihti üpris naljakas :P. Armukade võib olla täiesti tühiste asjade pärast ja isegi selliste asjade pärast, mis ei kuulu üldsegi mitte sulle, aga sa tunned, et peaks kuuluma (kuigi kui loogiliselt mõtlema hakata, siis ikka ei peaks küll) ja siis see omandiinstinkt jällegi n-ö käivitab selle kummalise tunde. Nägin ühte kummalist ja naljakat ilma põhjuseta armukadetsemist pealt ja siis tekkiski selline imelik mõttelend. Imelik igatahes.

Sõpruse Puiestee "Armastuse lugu" - armastus on kõikelubav, armastus teeb ilusaks!

Kahvel

Täna Kahvlis ans Andur - kõik kribinal krabinal õhtul televusseri ette ;)

Vana hea asi

Mul on meeletult hea meel, et puhtalt hetke emotsiooni ajel ostsin ükspäev mr. Lawrenci plaadi "SitAndSpin". Olin selle ansambli juba unustanud ja n-ö maha kandnud. Hea muusika, kõige õigem oleks vist öelda kvaliteetne. Kui see ansambel praegu tegutseks, siis nad oleksid kindlasti väga popid (huh, vastikult kole sõna) ja raadiod mängiks neid söögi alla ja peale. Mõnusad lood - "Me and my sweet ice cream man"; "Wild wild"; "L`Amour"; "Songs from the radio" jne jne, kõik lood sellel plaadil on head.

Hoidke ennast

Öösel oli mul selline tunne, nagu oleks suremas, vähemalt nii s**asti ei ole ma ennast vist küll mitte kunagi tundnud. Nüüd heljun oma meeletu palavikuga mööda tube ringi. Isegi muusikat ei taha kuulata, lugemisest rääkimata. Lemmiksöök on vesi, õigemini ainuke söök, mida viimase ööpäeva jooksul "söönud" olen.

Pealinnast ära...

... parklate linnas. Vaikus ja rahu.

Supp

Seda ei juhtu just eriti tihti, et meie kursaüritusel on kohal kaks meessoost inimest, seega võib vist eilse õhtu igati õnnestunuks kuulutada, tore oli ;).

Kadunud inimesed on ka leitud.

Pole ammu sellele mõelnud, aga nüüd kriibib jälle - kuidas Vainola küll Metro Luminali albumil "Coca-cola" nii koledasti laulda oskas :S. No tegelikult nii kole ka ei ole, mõned lood on täitsa ok, aga võrreldes nt sama ansambli teise plaadiga ("Ainult rottidele") on vahe ikka tohutu. Jumal tänatud, et ta avastas, et selle nina/kurgu/misiganesveel häälega ei pea ilmtingimata laulma, et saab ka teisiti.

Topeltvikerkaar

Ans. anduri uus plaat teeb plaadimasinas juba mitmendat ringi. Andur on mõnus - jaburad tekstid, mis panevad muigama (Palun väikene cola keskmise rummiga, kunstnahast tagi alt kummiga. Saadaksin end ma, kui saaks, sünditrummiga. Mööduvad minutid, sekundid, tunnid ja elu) - nt see lugu on ääretult tobedate sõnadega, aga muusika on hea mu meelest, mõnus kerge muusika (kerge mitte selles mõttes, et lihtne, vaid teeb olemise kuidagi kergeks. Lõbus.). Sobib muusikaliseks naudinguks kui ei otsi mingit erilist mõtet tekstidest, vaid tahad lihtsalt kaasa laulda ja head muusikat nautida ja endale head tuju tekitada, ans. andur on kõige sobivam ansambel selleks. Nende esinemise ajal ei saa lihtsalt paigal seista, iseenesest hakkab jalg tatsuma ja mõne hetke pärast leiad ennast juba lava eest kepslemas :P. Ilmselt mängib siin parklate linna päritolu ka pisut rolli ;)

Lollid harjumused

Teine koolipäev sel semestril ja ma olen kodus, lihtsalt ei jõudnud :S Pean lollidest hommikuharjumustest vabanema.

Õhtul siis Patrickus ;)